| Räägitakse, et odessalaste jaoks ei ole Odessa linn, vaid planeet. Mida tähendab teile Tartu? Tartu on ujuvrestoran. Sees tundub, otsekui liiguks, ent tegelikult on ankurdatud. Eesti on täis inimesi, kellel on sealt mälestused. Siresääred ülikooli ees, natsi rusikas näos, Pegasus Emajõel, kuivkäimla koridori otsas...Luulekogu lugedes jääb mulje nagu oleks Tartu justkui naissoost... Tartu on hermafrodiit, biseksuaal ja pedofiil. Tartu paneb kõiki oma lapsi... paika, mõtlema, armastama, vihkama ja nõnda edasi. Ilus on õpikusse kirjutada – ta suhtus oma kodulinna nagu võluvasse daami. Ent tõde on selles ilus kuni pool. Keskkond on elav organism, see on õige. Mis on elu? Elu on taastootmisvõime, suutlikkus ennast kopeerida. Ma sündisin Tartus, elasin seal veerandsada aastat. Iga minu tegemine on natuke ka Tartu tegemine. Minu keel, mõtlemine, pinged ja vingumised, soovid ja isud – kõik on Tartust mõjutatud. Te laenate, miksite, keerate ja väänate tsitaate. Teile meeldib lisaks enda omadele teiste mõtteid kasutada? Meie igapäevakeel koosneb laenudest – laps alustab keele omandamist vanemate tsiteerimisega. Ja nii see läheb. Miks te Belgias elate? Olen lapsest saati tahtnud ära, välja pääseda. Kaua oli see lapsik lootus, et kusagil on vaimustav elu, mis haarab sind endasse. Lähed, ja modellid võtavad sind käevangu, filmirežissöör kutsub peole, metseen tellib limusiini, kuldkandikule kuhjatakse kokaiini ja õrnad sõrmed ulatavad rullikeeratud sajase. Lootus edule ja elukaifile – laks! ja käes. Nüüd ma olengi välismaal. Töötame abikaasaga Euroopa Liidu institutsioonides. Usun, et meie töö aitab kaasa parema maailma ehitamisele. Natuke, aga siiski. Eestis on palju õigeid inimesi, kellega on tore koos olla ja kes teevad õigeid asju. Ent Eestis on ka massiliselt madala enesehinnanguga jobusid, kes püüavad igal sammul selgeks teha, et nad on elu kuningad. Ma olen nende jaoks alati võõras olnud – ja tunded on vastastikused. Belgias olen selgelt võõras. Võõras-olemine on sisemine asi, Julia Kristeva on sellest kirjutanud. Me oleme kõik veidi võõrad, aga sel ei tohi lasta üle pea kasvada. Teie kirjastuse – Irboska Teataja Kirjastuse kodulehel on kirjas, et «sihtgrupi puudumise tõttu loobutud kirjastamisest mõtlevale inimesele»... Parafraseerides käopesa-ja-psühhobussimehe Ken Kesey kampa («Never trust a prankster») – kirjanikku ei maksa kunagi uskuda. Kirjastuse lehel oli mitu aastat autoseksuaalne ila stiilis «meie kirjastus toodab ainult kvaliteetkraami mõtleva inimesele». Ühel hetkel hakkas see pinda käima, niisiis pöörasin teksti ümber. Tõlgendamine on imeline värk. «Katedraal Emajõest» arvustusteski on raamatust nii elegantseid põiminguid välja loetud, et alalõug vajub ripakile – kas ma tõesti kirjutasin nõnda vägeva asja. Olen siiralt õnnelik, et arvustajad olemas on. Muidu ma ei teakski, mida kirjutan. kõrbe muudab kauniks see et ta varjab kusagil kaevu erinevalt tartust kus ainus vesi on emajõgi kus kõik käivad sealt joomas kurbust ja vaenu ja lootusetut armastust oma linna oma perversse unelma vastu sügise vastu mis riisub mult rahu tartu vastu mis varjab igal pool raevu raevu veel raevu ja vaimu kes tuleb meid uputama kui kõrbed on kasvanud hinge ja katedraal vaikib veel Vahur Afanasjev «Katedraal Emajões» lk 46 |
