Kui jaaniõhtul tahate grillvorstide kõrvale õlle asemel pigem veini mekkida, ei pruugi poes või oma veiniriiuli juures kätt kõige hinnalisemate, väärikamate ja uhke maitsejõuga jookide järele sirutada – lõkke äärde rasvase vorsti kõrvale passib ka kergem ja happelisem vein. «Et jaaniõhtu menüüs on rõhk põhiliselt grillvorstidel ja -lihal, iseäranis rasvasemal sealihal, siis võiks valgetest veinidest eelistada rislingut, olgu see Saksamaalt, Austriast või Alsace’ist Prantsusmaalt,» soovitab Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni asepresident Kadri Kroon.Karget valget, mahlast punast Üldjoontes on sakslaste rislingud kõige mineraalsemad ja küllalt happelised, austerlaste omad aga kargema moega. Alsace’i rislingud oma lopsakuse ja pisut magusa alatooniga istuvad paljude eestlaste maitsemeelele ehk enim – eriti 2006. aasta omad, mis on üsna magusa maitsevarjundiga. Alsace’i tootjaist proovige nt Hugeli veinimaja rislingut (neil on ka Sylvaner, mis rislinguga võrreldes on õhem ja erksam), «sakslastest» Charta ja Joseph Prümi ning Austriast Höpleri omi, soovitab veinitundja. Aga miks mitte maitsta ka austraallaste rislingut, nt Jacob’s Creeki. Punaveinidest võiks Kadri Krooni sõnul riiuleilt otsida kergemaid, nooremaid, mahlasemaid, marjasemaid ja vähema parkainesisaldusega variante – tavalise grillvorstiga istub mõni Itaalia Barbera (nt Rivetto veinimajast) või Dolcetto. Kui aga vorstiliha on õrnalt suitsuse maitsega või liha tugevamalt küpsetatud, vajab see kõrvale pisut jõulisemat punast, mille aroomis on suitsusust ja vürtsikust. Sel puhul on hea mõni Austraalia Shiraz, prantslaste Cótes du Rhóne, Ühendriikide Zinfandel või Lõuna-Aafrika Pinotage (nt Kleine Paryse veinimõisast). Sobib ka siider Trendika roosa veini soovitab veinispets jätta pigem ootama ilusa päikeselise suvepäeva aiapidusid ja kergeid salateid, mille kaaslaseks need kõige rohkem sobivad. Muidugi istub jaanitule äärde ka pakivein – seda enam, et selle kvaliteet aina paraneb. Kadri Kroon märgib, et pakiveini taseme tõusu näitab kas või nõudliku maitsega rootslaste statistika, mis jutustab selle pruukimise pidevast kasvust Rootsis. «Ja kui pakirüübe, siis kas või Tšiili, Argentina või Lõuna-Aafrika oma,» lausub ta. Kas aga praegusel säästuajal võib ka viiekümne krooni eest head veini leida? Nii odavalt ilmselt ei saa, ent selle hinna ringi pakub veinitundja välja Tšiili Villa Golfi punaseid – marjase ja mahlaka Pinot Noir ning magusamapoolse grilli- ja terrassiveini Carmenere, mis said Eesti sommeljeede pimetestimistel kõrgeid punkte. Valgetest valmistab Prantsuse Joseph Mellot’ veinimaja lisaks väärikatele Sancerre’i ja Pouilly Fumé veinidele samast Sauvignon Blanci viinamarjast Sincerite nime all tunduvalt odavamat korralikku veini. Kadri Kroon ise kavatseb aasta lühimal ööl piirduda Itaalia Veneto veinidega, pannes lauale valge Bianco di Custoza ning lihtsa ja kerge punase Valpolicella. Loomulikult võib veini asemel söögikõrvaseks sobitada ka madala alkoholisisaldusega naturaalset kuiva siidrit – maitsta võiks nt Ecussoni Cidre d’Anneville’i. |
