Harjumaal Hara lahe ääres asuvas Virve külas pole tegelikult võimalik eksida. Liiklusmärk hoiatab, et niigi kitsuke tee – et mitte öelda rada – viib ummikusse, ent maju leidub rohkesti ja kuna siin suvitav näitleja Egon Nuter telefonile ei vasta, satume segadusse. Ainus elav hing, keda märkame, on põllul maasikataimi hooldav talunaine, kes juhatab meid täpselt Egoni suvise pesitsuspaiga juurde. Järelikult on Egon siingi tuntud inimene. Ja kuigi hoovil tegutseb hoopis keegi punase nokkmütsiga mees, ilmub äkitselt välja ka palja ülakehaga Egon. Tuleb, pudel jääteed käes, mere äärest, kuhu ta muidugi telefoni kaasa ei võtnud. Ja miks pidanuks? Täna ta meid ju ei oodanud. Egon võib seda endale lubada – ta ju vabakutseline. Selgub, et punase särgiga mees on sõber Jorma, näitleja Soome Jyväskylä linnateatrist. Egoni kaaslaseks on veel lapselaps Norbert-Osvald ehk Oss, abikaasa Veronika aga viibib parajasti Austrias. Egon läheb paneb T-särgi selga ja pakub meilegi jääteed. «Omavalmistatud,» rõhutab ta ja sätib majatrepi juurde, millelt avaneb hunnitu vaade sini-sinisele merele, rammusa juustutüki. «Oleks teadnud, oleks teid hoopis teisiti vastu võtnud,» pobiseb mees omaette. Päike paistab, laine laksub, mere kohal kisavad südantlõhestavalt üksikud kajakad. Sekka tabab silm mõnd musta, vist vaid ornitoloogidele tuntud linnupaari. Nemad vaikivad. «Kuula, kui ilusti mul umbrohi trepi all kasvab!» kiidab peremees. Leidsid selle koha juba 20 aastat tagasi? Arvutan seda noorema poja Mats-Laesi vanuse järgi. Tema on 18, järelikult 18. Olin too aeg jube rikas mees, mul oli Žiguli. Võtsin ühe arhitektist sõbra kaasa ja tulime põhjarannikule lihtsalt kolama. Kui Tapurla külla jõudsime, hakkasid pihta sildid «müüa», ja tekkis hasart. Et vaatame veel, kas pole mujalgi ripakil maju. Siin, selle koha peal, kus praegu istume (Egoni elamine jaotub kahe endise aida vahel, vana palkmaja on esialgu renoveerimata, oodates paksu rahakotti – toim), olid vaid varemed. Kõik põlenud, ainult palgid leidsime maa seest. Siin oli ka piiritsoon? Ikka oli, kell kümme õhtul enam ujuma ei saanud, kivine kaldaäärgi rehitseti ära. Lahe ju – näed, et vesi on siinsamas, aga võtta ei saa! Aga ma olin sest paigast võlutud. Ja siin on palju tööd tehtud. Kui sa oled selle maa risti-põiki läbi käinud, oledki temaga koos ja lahti saada on raske. Parem oleks ju lennukisse istuda ja Dubaisse sõita. Muidu rassid siin nagu loll sipelgas. Nii et ajaarvaminegi läheb segamini? Tihtipeale läheb, jah. Ainult kuskil kuklas on järgmine kohustus, et etendust maha ei maga. Aga see tänane kohtumine... Ma vist eksisin nädalaga. Mõtlesin, et see on kusagil kaugel. Pole ka ime – ümberringi meri, kajakad... Täna oli veel üks lind, musta ja valgega... Noh, ja luiged ka, aga neid pole praegu näha. Muide, eelmisel aastal laulupeo ajal panin siia rõdule raadio, kuulasin ülekannet üsna kõvasti ja... Oi, kui hardaid hetki oli, kurat! Mitte ühtki inimest polnud, üksi istusin siin... Ja kolmkümmend kolm luike tuli ka kuulama. Selline äge laulupidu oli. Ürginstinkt Puusepa pojana hakkasid paika peaaegu nullist üles ehitama? Üks aasta läks lammutamiseks, teine aasta hakkasime ehitama. Nojah, aga ega ma, jumal-issand, otsast lõpuni kõike ise pole teinud. Treppide tegemisest on küll kõrini. Olen ju nii johmakas, et ei oska paberile panna. Keerdtrepi puhul hakkasin lõpuks pinnalaotusi tegema, lõikusin pappi. Kui oled loll, tuleb ju teha puust ja punaseks. Õnneks oli meil siin üks kommunistliku töö brigaad – üks vehkles siin tänagi ringi (sõber Jorma – toim), aga käis ka meie näitlejaid, kes said staabeldamise eest vimpleid ja muud träni. See kehtib ka sinu puhul, et mida vanemaks saad, seda rohkem tahaks maale minna ja näpud mulda pista? Olen sel aastal põllumaal nii vapper olnud, et käisin just eile kartulimaad rohimas. Õnneks käis tütar Kirsi-Ann abiks. Vaod tegi naabrimees, ta on traktoriomanik, meil on temaga hea diil... Olen teisi aastaid narrinud, et see maaharimine ei tasu ju ära. See on ebamajanduslik tegevus! Aga no mina ei tea, mis ürginstinkt see on. Siin käibki nüüd naabrite vahel lõõp – et miks me üldse seda teeme? Sest Nuter teeb ju ka! Mina küsin jälle nende käest, et kas nad kartulit maha panevad – no me paneme siis ka! Rannarahvas võttis sind kohe omaks? Ei, pikka aega mitte. Noh, sa oled nagu võõras... Tere on ka tere, aga nagu moepärast tere. Asi hakkas soojenema, kui meil õnnestus veepumbajaamaga ühineda. Tegime siis seitsme perega peo, kõik said kokku ja olid rõõmsad. Üks tuli veel suure kaasaskantava transistorraadio-makiga, mina julgesin öelda, et vii see ära. Ja siin käis kunagi vainu peal autolavka, meisterdasin muttidele uudiste vahetamiseks pingid, vedasime poisiga öösel kohale. Et oleks üllatus? Nojah. Et keegi ei teaks, kes. Aga ikka sai keegi teada. Siis olingi nagu omainimene. Aega on vähe Puutööd tegema õpetas sind isa? Ei, ise õppisin ta tagant. Elasime Rahumäel ja isal oli keldris töötuba, seal ta liimis ja tappis ja saagis. Kui olin nagamann, meeldis mulle laastude keskel tuhlata. Kui tahtsin minna kutsekooli ehitust õppima, siis vanamees ütles, et loll oled või, lähed tööd õppima. Töö õpetab ennast ise! Milline elutarkus! Jube vend, jah. Ma ei usu, et ta palju haritud oli. Elu lõpul elas Rootsis ning kui me mingil aastal Soomes kohtusime ja ta mind esimest korda laval nägi, mängisin «Švejkis» lolli sakslast. Ikka nii lolli, et rahvas tegi lausa vaheaplausi. Ja mul oli kuidagi piinlik isa ees. Ütlesin, et näed – anti niisugune loll osa. Ja isa ütles, et lolle peab olema, muidu ei püsi maailm tasakaalus. Miks ta Rootsi sattus? Ah, ta ju oli rannarootslane. Läks 1971, õde, kogu ta suguselts oli enne läinud. Dialektiga keel oli suus. Olin siis 15. Ja 16 aastat pommitasime, et saaks talle külla minna. Lõpuks sain ka, ja teist korda nägingi teda Soomes olles. Siis suri ära. Aga mingid jutud saime ikka räägitud, ehkki lõpuni ei jõudnud rääkida. Mõtlesin, et aega on palju, küll saame jälle kokku. Ema oli aga kunagi (esimeses abielus – toim) isegi saadikuproua, läti keelt rääkis ja puha. Aga ajad ja režiimid muutusid. Siis on ta veel kokk olnud... Kokana meeldis ta mulle kõige rohkem, ma käisin samas lasteaias. Head toidud olid ja kui haige olin, tõi ema länikuga suppi koju ka. Menüüst välja ma ei jäänud. See nüüdne mere äärde tulek on võib-olla ka kuidagi su Noarootsi juurtega seotud? Võib olla jah, kuigi sündisin Tallinnas. Noarootsis, kah piiritsoonis, käisin esimest korda, kui olin kolmene, ja ma mäletan seda. Ning isegi kui viibin võõras linnas, kus meri on, murran kohe mere äärde. Kohe on vaja, muidu ahistatakse! Näitlejana on kergem Ometi jõuad ka suvel teatrit teha? Praegu käivad Viinistu katlamajas Kivirähu «Keiserliku koka» proovid. Rügan seal kuni 16. augustini. Oled lavastaja? Ole nüüd, mis lavastaja?! Lavastab Ingomar Vihmar. Olen seda tööd vaid olude sunnil teinud. Üritanud. Igavene raske amet. Olen pehme loomuga, näitlejate vastu liiga hea, ja siis kõik ei õnnestu. Või peab jõle järjekindel olema. Ega sa ei pea kuri olema, aga kui hakkad mööndusi tegema, ei saavuta tulemust, mida oled mõelnud. Sa pole kunagi näitlejate peale karjunud? Ei no mis ma karjun... Ma ei tea, kas ma kuratki olen öelnud. Kergem on ikka näitleja olla, ma arvan. Viinistus mängin vana kirjanikku Eduardi. Mõtlesin tükk aega, et mis Eduardi – Vilde ei saanud olla, tegu ju 50ndatega. Järelikult siis Eduard Hubelit ehk Mait Metsanurka. Vabakutselise elu on muretu? Kus ta muretu on! Töötuks ma pole jäänud, aga mõnikord olen end teatrisse tagasi mõelnud – kolleegid ümbritsevad sind, sul on garderoobikaaslased, keda iga päev näed ja kellega lävid... Üks mu garderoobikaaslasi – Raivo Rüütel – oli üsna rahutu, tahtis alati midagi ette võtta, kuhugi minna. Olime kord Tartus külalisetendustel, kell neli öösel, ma juba ammu magasin. Äkki Rüütel koputab vastu hotellitoa ust: «Nuter! Tõuse üles! Lähme!» Nii nõudlikult, et mul ei jäänud muud üle kui tõusta. Ostsime bensiinijaamast mingi Prantsuse veini, võtsime vana kollase Mercedese takso ja sõitsime ujuma. Päike hakkas tõusma. Limpsisime veini ja käisime mitu korda ujumas – tükk aega karastasime ennast, takso ootas. Juht viis meid siis hotelli tagasi ja Rüütel küsis, mis ma teile võlgnen. Mees vastas: «Kui tohiks, siis kümme krooni. Rohkem ei võta – nii lolle pole ma ammu näinud!» Väldib vanaisa rolli Kui tihti abikaasa Veronikat näed? See kevad pole eriti näinud. Ta on ühe ajakirja juures toimetaja ning on praegu töö tõttu Austria majaühistutega tutvumas, tuleb vist jaanipäevaks koju. Millega lapsed tegelevad? Noorem poeg Mats-Laes saab sepaks ja üritab autojuhi eksami ära teha. Mis tähendab isale, et muretse auto. Kirjutas ja lavastas ka ühe näitemängu, millega nad Baltoscandalil kutsekoolide konkursi võitsid. Nüüd pidid varsti jälle proove tegema hakkama ja lubasid, kuradid, siia tulla. Eks siis mina nuhtlen end Viinistul ja tema siin. Näe, mismoodi anne on pojale pärandunud... Huvitav, kust see siis minule pärandunud on? Ega ta näitlejaks, ma arvan, ikka hakka. Sepp on uhkem amet... Vanem poeg Sven-Egon on ehk rohkem mu isa geenidega seotud. Ehitas aastaid mööblit, nüüd juhatab üht töökoda. Seal tehakse rauatöid ja lõikamistöid ja... Tütar Kirsi-Ann, kes kinkis mulle lapselapse, on sisearhitekt. Kuidas vanaisarolli täidad? Jooksen eest ära lihtsalt. Seda rohkem nõutud mees ma olen. No mis roll see ikka on – olen lihtsalt sõber! Ja mida ma talle õpetan? Kutt loeb 130 lehekülge päevas ja on targem kui mina! Elutarkust õpetavad aga ainult omad vitsad. Kui olengi üritanud õpetada, lõpeb see vihastamisega. Popp poiss Nooruses olid popp poiss? Ja-jaa, mul olid teksad ja nii edasi. Noh, mul ju see import-eksport elas Rootsis... Eks tal olid südametunnistuse piinad, et ära läks. Pakid tulid pruuni paberi sees, peale oli igaks juhuks Russland kirjutatud, et ära ei võetaks. No eks seal nipet-näpet ikka oli, aga kirjades sisaldus alati ka mõni plaadisoov. Või paar. Olid tüdrukute hulgas populaarne? Mis ma nüüd nii popp olin... Kui tantsuõhtutel käisin, istusin rohkem seina ääres. Ja aina ootasid? Midagi ma ei oodanud, vaatasin, kuidas Alender ansambliga Teravik laulab: «Teravik on suunatud alla!». Olin ekstaasis, nii äge lugu oli. Ja siis tuli üks tüdruk, kummardas mu ees, ja sõber ütles, et mine nüüd! Ma ei teinud algul väljagi, aga siis ikkagi läksin tantsima. Noh, mõnikord, kui julge olin, rebisin ise ka. Aga mingi naistelõvi ma ei olnud. Ehkki nad meeldivad mulle siiamaani küll. Rebisidki Veronika tantsule? Kahjuks ei rebinud. Oli üks teine. Ja ega me Veronikaga polegi teab mis kaua abielus olnud – 31 aastat. Kuidas te kohtusite? See oli mage. Tema sõbranna pulmas, mina tundsin omakorda peiupoissi. Meid sätiti kõrvuti istuma ja ta ei teinud must väljagi. Vihastasin ja hakkasin pihta, et saame kokku ja saame kokku. Ta kasutas eest ärajooksu taktikat. Nagu ma nüüd vanaisana olen üle võtnud. See ajab ju närvi. Ja tekitab hasarti? Jah. Ta õppis pedas vene kirjandust, mina režiid. Kultuuriteaduskonda aga hakati just tantsujuhte vastu võtma ja ta tuli vene fillist sinna üle. Teisel või kolmandal kursusel toimus minus kooli suhtes huvi langus ning ei leidnud muud paremat teha, kui tegin ettepaneku abielluda. Abiellusimegi. Kursusekaaslased kinkisid abieluvoodi, ehkki meile piisanuks ka olemas olnud 80-sentimeetrisest. Nüüd enam seda ette ei kujutaks. Kitsas mis kitsas.
Egon Nuter Sündinud 23. septembril 1955 Tallinnas. Õppinud mitmes Tallinna koolis, sh Tallinna spordiinternaatkoolis. Üritas kaks korda Tartu ülikooli geograafia erialale, kuid lõpetas 1980 Tallinna Pedagoogilises Instituudis režii eriala. Töötanud enam kui 20 aastat Vanalinnastuudios, aastast 2002 vabakutseline. Teinud kaasa Endla, luuleteatri Varius, Kuressaare linnateatri, Komöödiateatri jpt teatrite etendustes, mitmetes filmides. Viimasel ajal ka lavastab. Tegelnud mitme spordialaga: ujumine, korvpall, kergejõustik, suusahüpped. Teeb meeleldi puutööd. Abielus, kolm last, üks lapselaps. Teised Egonist Jorma Böök sõber Egon on mulle tõesti vana hea sõber, tunneme teineteist juba 20 aastat, ajast, mil Vanalinnastuudio Jyväskyläs «Švejki» etendusega käis. Sestsaadik olengi tal külas käinud, kõik suved oleme koos. Võin öelda, et Egon on inimene, kellele võib alati loota ja kellega saab kõigest rääkida. Tõsi, vahel ka nagistame, oleme eri meelt ja läheme isegi riidu, kuid üsna pea lepime jälle ära. Väga andekas on ta nii näitleja kui ka puusepana, oskab igasugu toredaid asju teha. Anne Veesaar kolleeg Haruldane teatrimees. Üks asi, et tal on suurepärane huumorimeel ja ta on väga intelligentne. Teine asi, et ta on muusikas tohutu erudiit ja tal on absoluutne kuulmine. Samas on ta tõeline mees selles mõttes, et oskab oma kätega maja valmis ehitada. Ja merevaatega sauna. Ääretult soe ja hea inimene ning väga hea kolleeg! |
