Mets on riigile ja rahvale hindamatu väärtusega varandus, öeldes «puit», võiks sama hästi öelda «roheline kuld». Metsa järele valvata ja selle eest hoolitseda ei saa ainult linnast. Eeltoodu teeb metsast ja selle majandamisest ääretult emotsionaalse ja tundliku teema, millel ei puudu ka oma sotsiaalne mõõde.
Võimalik, et just kõige selle tõttu on metsandus Eestis rohkem politiseeritud kui valdkonnale kasulik. Lihtsad, aastaid oma igapäevast tööd teinud inimesed võivad kergesti sattuda neile saatuslikesse tõmbetuultesse. Seetõttu ootaks edaspidi pigem asjatundjate omavahelist – ja seejuures võimalikult avalikku – arutelu kui vastastikust ärapanemist.
Tänane Postimees kirjeldab juhtumit, kus kogenud metsnik, kes seoses Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reformiga lähiajal oma ameti maha peab panema, on sattunud ka keskkonnaministeeriumis valminud RMK auditis alusetult löögi alla. Lihtsalt seetõttu, et inimese nimi langes täielikult kokku ühe metsaärimehe omaga.
Muidugi ei saa me neile andmetele tuginedes väita, et töösuhte lõpp tulenes nimelt kõnealuses auditis tema nimele määritud plekist. Samas võib arvata, et ministeeriumi siseauditi osakonna ämber ja viis, kuidas see päevavalgele tuli (ajakirjanik luges dokumenti), puhub vandenõukahtlused, nagu kasutaks keskkonnaministeerium auditit oma huvides, taas lõkkele. Ministri öeldu, et «ümberkorraldused RMK struktuurides võtavad arvesse auditis esile toodud riskikohad», annab leegile vaid lisahoogu.
Tuli metsas toob hukatust ja kadu. Paraku hõõgub meie metsanduses piltlikult väljendudes süsi tõesti pidevalt tuha all. Viimase kuraditosina aasta jooksul on keskkonnaministri portfell olnud vaheldumisi Reformierakonna ja Rahvaliidu käes. Kumbki erakond on oma valitsemise ajal vahetanud ministeeriumis (ja kogu valdkonnas) ametnikke ning muutnud seadusi endale meelepärases suunas.
Paljuski seepärast, et vaidlus on pikitud terava poliitilise retoorikaga, pole avalikkusel siiani täit selgust, kas 200 metsamehe lahkumise kaasa toov RMK reform, samuti uus metsaseadus, on meie kõigi huvides või mitte. Pigem äratab asjaolude ähmasus ja liigne sõltuvus poliitilisest suvast kahtlusi.
Ühest küljest võib ju mõista RMK reformi eesmärki organisatsioon senisest efektiivsemalt tööle panna. Kas just metskondade liitmine soovitud tulemuseni viib, on omaette küsimus. Isegi juhul, kui sellest lahutada paratamatu sotsiaalne probleem nendes külades, kus peaaegu et kõik mehed olid harjunud kohalikus metskonnas tööl käima.
