Ja vaimudiapasoon siin maal on lai. Ning nendest erinevatest nurkadest ongi kokku pandud Baltoscandali Olematu Teatri programm. Esitasin kõikidele olemasolevatele Olematu Teatri tegijatele kolm küsimust: 1. Mis on Olematu Teater? 2. Miks te seda teete? 3. Mida on vaatajal teie etendusest oodata? ------------------------------------- Andres Noormets «Reunioon», kolmapäeval, 28. juunil kl 21.30 1. olematu teater on ideede sees, ta pole veel kunagi täies ilus nähtavale tulnud, ta pole lubanud end piletiteks müüa. olematu teatri sees on rohkem voolamist ja elaani, kui üksipulgi läbiharjutatud oopustes. ta õitseb tegijate silmateras vaid ühel pööripäevaaegsel ööl. 2. aegajalt on vaja unenägusid reaalsuses läbi elada, et mõista asjade tegelikke nimesid, tegelikku olemust. mõned asjad on vaja südamelt ära mängida, sest neid ei saa laulda, kirjutada, joonistada ega lihtsalt unustada. eesti teater on oma parimatel päevadel nii suur, nii kindel, muutmata, et tema kõrval võiks ka olematus olemas olla. kas või kusagil varjuski. 3. meie etendus sünnib publiku silme all. kaks osapoolt tulevad kokku ja avavad alles laval oma kaardid. võibolla võiks seda raamitud improvisatsiooniks nimetada, võibolla on see hoopis midagi muud. see on üks katse, mis sooritatakse avalikult ning mille sooritajad riskivad hävimisega. seda suurem saab olema seal piiri peal kõndimise rõõm. võib juhtuda, et vaataja tunneb sama. Marco Laimre «Vangistus», neljapäeval, 29. juunil kl 20 1. Tjahh, ei teagi täpselt, Ki Wa’l on küll Olematute Bändide festival. Ju see on selline teater, mida ei ole olemas, ma mõtlen institutsioonina. Esimesena meenuvad La Mano Negra, ShotShotShot, NumberNull, Kiiksuga Asi ja La Révolte Permanente. Olete kuulnud mõnest midagi? Need ongi olemata Teatrid. 2. Miks ka kõik Kuninga mehed ja hobused üheskoos ei suuda Humpty-Dumptyt tervena tagasi müürile upitada, kui see ükskord juba alla on räntsatanud? Parafraseerides Kropotkinit, tähendab permanentne revolutsioon vaba sõna, kirjutamist, nuge, püsse, dünamiiti, teatrit, pilte, kunsti, filme – kõik on hea, mis asub teisel pool legaalsust. Teeme mida? Nakatame temporaalse tühiku teatri diskursuses ja äratame midagi, mis Poel oli nimetatud kui Imp. 3. Sõltub vaatajast, loll saab teatris ka peksa ning idioot itsitada. Tegelikult on kõige parem, kui ei oota midagi. Niikuinii on masendav eelarvamuslaine publiku läbi nätsutanud ja kalidori lebama jätnud kui kooleva koera. Eks väikese elektri abil seda mäluohvrit siis ergutame. Anname koerale n-ö kassitoitu. Vaatab. Anders Härm «Cooking and Shitting», neljapäeval, 29. juunil kell 16 1.-3. Mina ei tea, ja kuna ma ei tea, mis see on, siis ei saa ma seda ka teha. Aga kui öelda mingisugune žanrimääratlus, siis see, mida ma teen, võiks olla performance ehk täpsemalt loeng-performance. Mind need klassifitseerinud ausalt öeldes suuremat ei huvita, juba ammu jaotan kultuuri ideoloogilisi alliansse pidi ja mitte kunstiliikide institutsionaalset puhtust piinlikult silmas pidades. Näiteks päris huvitavaid tulemusi võiks anda eesti kultuuri parteipoliitiline klassifitseerimine. Millise partei väärtushinnanguid peegeldab üks või teine etendus, bänd, teater, kunstnik või kunstiteos? Kas meil on reformierakondlik või keskerakondlik kultuur? Millegipärast kipub kultuur tihtipeale unustama, et kõigel, mida me teeme, on ideoloogiline plaan olemas ka siis, ja eriti just siis, kui selle olemasolu kangekaelselt eitatakse. Aga et vastata küsimusele – mina teen neid asju sellepärast, et mitte teha ühte järjekordset näitust, mida ma niikuinii teen mitu tükki aastas, või mitte kirjutada ühte järjekordset artiklit, mida ma niikuinii kirjutan mitu tükki aastas. See, mida ma öelda tahan, peab olema kõige paremini paigutatav just sellisesse etenduslikku vormi. Ja alles siis saan ma seda vormi nautida, sest selles vormis olen ma vaba tõe rääkimise pretensioonikast kohustusest – kõike, mida ma ütlen, ei pea saama teaduslikult verifitseerida, vaid ma saan rääkida asjadest enda ümber iseendale, mitte toetudes mõnele oma positsioonidest kunstiteadlasena, kuraatorina, õppejõuna. Või muu sellisena. Aga loomulikult kasutan ma kõiki neid rolle performance’eid tehes ära. Seetõttu olen valinud ka loengu formaadi, sest seda tunnen ma kõigist laval olemise viisidest kõige paremini. Kui laval olemisena käsitleda, et üks ees räägib ja teised istuvad ja vahivad pealt. Kuid tuleb tunnistada, et seekord on loeng-performance’i performatiivne osa märksa olulisem kui näiteks eelmisel korral. Ja mis puudutab ootusi, siis loengu pealkiri peaks olema ootuste horisondi koha pealt suht ammendav. Juttu tuleb täpselt sellest, millest on lubatud juttu teha. Sven Kuntu «Miks Eesti mehed ei tantsi?», laupäeval, 1. juulil kl 23 1. Täpsuse huvides tuleks Baltoka tegijatelt üle küsida. Arvatavasti viitavad tegijad institutsioonist väljaspool toimivale teatrile ja lõpeks – ilus nimi sellisele tegevusele.
> Loe edasi |
