C’est formidable! [eesti k «suurepärane!» – toim]. Sest ühte tugevat institutsiooni, kes Prantsusmaal eesti kultuuri vahendamisega põhitööna tegeleks, on hädasti vaja. Ootavad sealne eesti kogukond ja kohalikud estofiilid, kelle hulk aina kasvab, ning kahtlemata võiks ka tavaprantslane Eestist ja eestlastest palju rohkem teada. Tõsi, saatkond on niikuinii regulaarselt korraldanud näitusi, kontserte, konverentse ja muid üritusi. Viimase aja tipphetkena meenub novembrikuine Andres Dido 150. sünniaastapäevale pühendatud konverents. Aga – saatkonnal pole siiani ei eraldi töötajat ega eelarves omaette rida kultuuri jaoks. Kultuuritööd on põhitöö kõrvalt teinud diplomaadid, põhiraskus on langenud sealse pressi- ja infoametniku õlule. Müts maha kõigi üksikisiku tasandil eesti asja ajanud ja ajavate kohalike eestlaste ja estofiilide ees. Ene Rämmeld, Vahur Linnuste, Ilo Jaik-Riedberg ja teised on oma panuse andnud eri tasandeil, hästi ja hingega, kuid asutus, institutsioon, suudab tänapäeval rohkem. Tõsi, meile peamiselt «Kalevipoja» tõlkijana tuntud, viimasel ajal aktiivseimal Pariisi estofiilil Antoine Chalvinil on asutus selja taga, Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituut INALCO. Kahtlemata teeb see tõhusat tööd, kuid INALCO peamine suund on siiski keele õpetamine. Huvi eesti keele õppimise vastu kasvab muide pidevalt. Aga Pariisis on ometi Eesti Instituudi esindus, mis just kultuurikontakte korraldama kutsutud ja seatud, võiks teadjam kultuurihuviline nüüd küsida. On, kõlab vastus. Aga sealse Eesti Instituudiga on keeruline lugu, seda teab huviline ilmselt ka. Kõik algab kättesaadavusest. Instituudi büroo asub iseenesest väga heas kohas, prestiižses 8. linnaosas, kus asub muide ka saatkond. Kuid maja välisuksel pole vähimatki märget instituudi kohta. Pealegi on uks enamasti lukus. Kui uksest sisse saame, tuleb minna läbi hoovi ning alles seal, teise ukse juures, on kellanupu juures väike silt. Kuuldavasti ei meeldivat majaomanikule, et instituudis külalised käivad, ja ta üritanud seda üldse ära keelata. Teine asi on suhtumine. Õigupoolest andsid selle loo sünnile aluse kaks murelikku e-kirja, milles juuni algul peetud Eesti-teemalise konverentsi korraldaja ja hilisemal kontserdil esinenud pianist kurdavad, et Eesti Instituudi toetus jäi äärmiselt nõrgaks. Küll aga leiti lahket abi näiteks Pariisi Ungari Instituudist. Konverentsi tase oli seejuures laitmatu, esinesid näiteks Chalvin ja vanema põlvkonna estofiil, ajalooõppejõud Jean-Pierre Minaudier. Peamine etteheide oli, et info ei liigu. Instituut ei teavitanud konverentsi toimumisest ei kohalikke eestlasi ega saatkonda. Tean omast käest, et teabeliigutamine on probleemiks olnud juba pikemat aega. Instituudi meililisti ei kuulu huvitaval kombel näiteks Antoine Chalvin, kellele olen ise korduvalt olulisemate ürituste kohta kirju edasi saatnud. Mõistan, et ei ole lihtne ajada Prantsusmaal eesti asja, esindades üksi oma instituuti. Selge, et absoluutselt kõik tuleb teha ise ja kõige jaoks lihtsalt ei jätku aega. Aga ikkagi, sel juhul tuleb teha valik ja kulutada olemasolevaid ressursse olulistele asjadele. Olen käinud ka näitusel, mis komplekteeriti Tallinnas kunstiinstituudi teadetetahvlile jäetud kuulutuse à la «otsime eksponente Pariisi» põhjal... Üks maailma pulbitsevama vaimueluga linn on kindlasti valmis vastu võtma ja asjatundlikult hindama kõike, mida me pakkuda suudame. Publikupuudust pole karta, oleks ainult kvaliteet tasemel. |
