Ajalooraamatuid on kaht liiki. Ühed nagu alpinisti kaardid, millele on märgitud tipud ja nende vahekaugused. Teised meenutavad orienteeruja kaarti, kust võib leida ka lohke ja nõgusid, maju ning asulaid, metsi ning aasu. Nood esimesed tegelevad ajaloo tippudega, suurkujudega; teised tunnevad huvi orgudes areneva «argielu poeetika» vastu. Ühest säärasest «tavalise inimese ajaloo» raamatust, Peter Löcheri väljaantud saksakeelsest koguteosest «Kuis ükskord oli meie a’al», tegin juba millalgi juttu (Looming 1983, nr 1).Viimati lugesin samast vallast Eva Sternheim-Petersi natsionaalsotsialismiaegseid noorepõlvemälestusi «Kas siis mina üksi hõiskasin?» («Habe ich denn allein gejubelt? Eine Jugend im Nazionalsozialismus», Köln (Wissenschaft und Politik) 2000). Dr Sillastu mälestusteraamat kuulub sinna teise kategooriasse. Siit tulenevad ootused, millega lugeja peaks teosele lähenema. Biograafia ja elulugu Juri Lotman teeb vahet «biograafia» ja «eluloo» vahel. Mitte igaühel, kes elab, pole biograafiat. Biograafia loob inimese eluloost alles tema valikute erakordsus. Erinevuse toob sisse «tüpoloogiline antitees «tavalise» käitumise vahel, mille surub antud inimesele peale üldkohustuslik norm, ja «tavatu» käitumise vahel, mis rikub seda normi mingi muu, vabalt valitud normi nimel», mingi «kangelastegu, st ekstsess, mille teostus nõuab tahtepingutust, vastupanu ületust» (Juri Lotman, «Literaturnaja biografija v istoriko-kul’turnom kontekste», 1986). Seepärast on biograafias alati poeesiat Aristotelese mõttes: biograafia räägib võimalikkusest. Enamik biograafiaid on seepärast pikitud luulega ja kalduvad sarnanema mütoloogilise jutustusega. Sama teeb ka enamik autobiograafiaid – memuaare ja pihtimusi, mis erinevad teineteisest ainult selle poolest, et memuaarides räägitakse liialdatult halba teistest, pihtimustes aga iseendast. Ajalugu seevastu räägib tegelikkusest. Ja selles on dr Sillastu raamatu põhiväärtus. Tema elulookirjeldus on välja peetud peaaegu positivistliku teadlase täpsusega. Mitte biograafilisi avantüüre, vaid dokumentaalset usutavust pakub «Koostööaastad». Aristoteles ütleb: «... Usutav näib see, mis on võimalik. Mida veel ei ole juhtunud, seda ei pea me pikemata võimalikuks, niipea aga, kui miski on tõesti juhtunud, mõistame, et see on võimalik.» Albert Camus aga alustab oma «Sisyphose müüti» Pindarosega: «Surematust, mu hing, ära ihka! / Ammenda võimalikkuse riik!» Rahvusvaheliselt tunnustatud kopsuarsti dr Sillastu raamat räägib sellest, mis – ja kuidas – ühele inimesele oli võimalik Nõukogude Eestis. Dr Sillastu alustab tarbetult aktuaalse eneseõigustusega. «Vähe on kirjutatud ka elust ligi 50 aasta vältel tolleaegses ENSVs (1944–1991).Ometi elas, töötas, armastas ja kasvatas lapsi sellel ajal ligi miljon eestlast. Küsiksin retooriliselt: mis oleks juhtunud siis, kui seda miljonit poleks Eestis olnud?... Seda «meie igapäevast leiba...» sõi ligi miljon eestlast aastakümnete vältel. Sõid ja püüdsid loovalt töötada, luues erinevaid väärtusi» (lk 14). Ise tahab ta esineda just nende eestkõnelejana, rääkides ausalt ning erapooletult omaenda elust. Elu võimalikkusest NSVs See on raamat «elu võimalikkusest Eesti NSVs». Öeldagu mis tahes – meie ees on vastupanuvõitleja mälestuste raamat. Täna hommikul tõusin erilise veendumusega selles, peas kajamas mu viimane ärkamiseelne lause: «Niisamuti, nagu me peame uskuma, et sõjamehed ei olnud sõdurid mitte tapahimu, vaid aususe tõttu, peame uskuma, et arste ei hoidnud eesliinil mitte karjäärihimu, vaid ustavus ametivandele.» Heinart Sillastu oli üks neid inimesi, kes läbi Nõukogude aja hoidis alal eesrindliku eesti haritlase staatuse. See alalhoid oli paljudele märkamatum kui tõsiasi, et Eesti NSVs elava eestlase kodu seinal rippus Eduard Wiiralti gravüür ning elutoa puhvetkapis seisid A. H. Tammsaare teosed. Aga kõige tähtsam oligi alles hoida inimesed, kes gravüüri tähendust teavad ja teoseid mõistavad. Esmatähtis oli säilitada vaimse virguse kvaliteet, mida me võime pidada oma suurimaks rahvuslikuks rikkuseks ärkamisajast alates. Just see äratundmine paneb õiges helistikus kõlama «Koostööaastate» esimese pühenduse: «Emale, kes tegi kõik, et saaksin hariduse.» Dr Sillastu suur ja paks raamat kuulub «väikeste elulugude» sarja. Seda lugemaks peab sisse võtma õige häälestuse, et kaasa elada kõik need «traditsioonilised jõulueelsed kohtumised Soome kolleegidega», millest koosneb autori elu (just niisugune võiks olla «Koostööaastates» kirjeldatud eluloosündmuste tüüpnimetus). Aga läbi kõigi nende iseenesest vähetähtsate, pelgalt kodulooliste ja mitteajalooliste sündmuste kumab autori isik – ühe korraliku eesti inimese, õppinud arsti ning avarapilgulise kolleegi isik. Las arstiteaduses ja selle lähiajaloos orienteerujad otsustavad dr Sillastu raamatus esitatud erialase dokumentatsiooni üle. Muid lugejaid võiks huvitada autor just nimelt kui intellektuaalse vastupanuvõitleja tüüp. Praegu arutatakse ju väga innukalt, kes väärib «vabadusvõitleja» nime ja kes mitte. Aga sellesse vaidlusse sekkumata tuleb tunnistada, et «vastupanija» on hoopis laiem mõiste.
> Loe edasi |
