Nagu enamikku põlisrahvast solvab meidki hingepõhjani Eesti pühaduste teotamine okupatsioonimärkidega ning meie riigi siseasjadesse sekkumine väljastpoolt. Aga samas ei meeldi meile ka eelarvamuslik üleolek ja sallimatus, millega põlatakse teistsuguseid ning tõrjutakse lahendusi. Ehkki algusest peale on selge, et Tõnismäel toimuv kujutab endast vaid jäämäe veepealset osa, käib tants ikka monumendi ümber. Võib-olla on see enesekaitse, et mitte tunnistada probleemi olemust ja tegelda selle põhjustega.Tegelik probleem on ligi kolmandiku ühiskonnaliikmete tõrjutus, teiste kalduvus vastandumisele ja ksenofoobiale ning kolmandate püüd vastasseisu oma kasuks pöörata. Just see viimane, permanentne sisemine võimuvõitlus, lisapingestab välishuvidest niigi kuumaks köetud olukorda. Sikud ja lambad Tunnistagem, et valimisteks lisahääli otsivad poliitikud on juba aastaid püüdnud meelitada ja üksteisele vastandada küll erikeelseid ja -meelseid, endisi parteilasi ja dissidente, viimases sõjas vastaspooltel sõdinuid ning tänaseni eri ühendustesse haaratuid. Küll eraldatakse sikkusid lammastest nii rinnamärke kui ka vabadusvõitleja aunimetust jagades, eirates seejuures põliselanike enamuse tundeid ja kanoniseeritud hinnanguid ajaloole. Viimastest näiteks on üldteada hukkamõist koostööle natsidega kuni selle kuritegelikuks kuulutamiseni. Kui väga seda ka mõnele poliitikule vaja oleks, vaevalt siiski õnnestub ajalugu omatahtsi ringi kirjutada. Riiklikes huvides see igatahes poleks. Mõnd tõsiasja lihtsalt tuleb aktsepteerida, kui ei taha riskida «ühe teema riigiks» või koguni paariaks muutumisega. Miljonitele inimestele maailmas tähendas liitlaste võit Teises maailmasõjas kaua oodatud rahu saabumist ning olulist võitu fašismi üle. Samuti kui inglased, prantslased, ameeriklased jt rahvad tunnustavad ka paljud Eesti elanikud seda võitu. Samas on see eestlastele ja teistele Balti rahvastele tundlik teema, sest NSV Liit kinnistas Teise maailmasõja võiduga meie annekteerimise. Ent selles olid osalised ka USA ja Suurbritannia, kellega koos purustas Stalin küll Hitleri-Saksamaa, kuid kasutas küünilises suurtehingus vahetuskaubana mitmeid maid ja rahvaid. Teine teema, samuti väga tundlik, on okupatsiooniaegsed repressioonid. Neid kuritegusid ei õigusta miski. Süüdistada saab aga režiimi, mitte praegu siinmail elavaid venelasi. Nemad on eelnimetatud jaotamise tulemusel saanud meie kaasmaalasteks, keda peaks ka nii võtma. Tõsiasi, et nad erinevad meist oma keele ja kultuuri poolest, ei saa olla taunitav. Vastupidi – seda peaks kasutama meie ühiskonna suure eelisena nii kultuurilise mitmekesisuse aspektis kui ka õppetunnina üleilmastumise ja Euroopa Liidu kodanike vaba liikumise reaalsust arvestades. Ja naastes väga konkreetsete, pronkssõduri-laadis näidete juurde – kui meie kultuuris on oma tavad ja sümbolid, siis samamoodi peaks see olema ka «nendega». Või meeldiks meile rohkem, kui siinsele rahvusvähemusele poleks miski püha? Edutu integratsioon Eesti ühiskond jaguneb mitmesugustele kihistumistele ja lahterdamistele lisaks ka selgelt rahvuslikul pinnal, hoolimata sellest, et koostatud on kõikvõimalikke integratsiooniprogramme, jagatud neile raha ja tunnustust. Et sulandumisest on asi väga kaugel, tuleb põhjusi mõlemalt poolt otsida. Ilmselt edu ei tulegi, kuni ühelt poolt püütakse vägisi oma arusaamu (millest drastilisim on «kui tahate elada Eestis, siis peate muutuma eestlasteks») peale suruda ning teiselt poolt reageeritakse ootuspärase enesesse sulgumise ja vastupanuga. Lihtsustatud on ka mõtteviis, et kui eesti keel on selgeks õpitud ja naturaliseeritud, siis ongi võõramaalane meie ühiskonda sulandunud. Vaevalt saab juurteta ja kultuurita inimmass, kes küll püüdlikult meie keelt pursib, olla mingi soovunelm. Pigem rikastaksid meie ühiskonda sügavalt haritud, oma emakeelt ja kultuuri tundvad ning armastavad inimesed, olgu nad siis venelased, afroameeriklased või keegi muu. Seega peaksime pigem muretsema selle pärast, et ükski elanikerühm Eestis ei tunneks end tõrjutuna ega lumpeniseeruks, vaid saaks kõigekülgset teavet ja samastuks nii oma kultuuriga kui ka osaleks siinses kultuurielus. Kuidas on siinsetel venelastel võimalik oma keeles meie elust osa saada? Telejaamad pakuvad hulga peale vaid ühe lühikese ja üsna ebasoodsal ajal uudistesaate. Trükimeedia levik on aga kahanenud nii, et see pole enam ammu esmane teabekanal, ka eestlaste puhul mitte. Venelastelgi ei jää muud üle, kui jälgida omakeelseid telekanaleid ja seal pakutavaid hoiakuid omandades kaugeneda üha oma elukohamaast. Uuringute järgi vaatavad siinsed venelased palju rohkem kui eestlased rahvusvahelisi teleprogramme (küll omakeelseid) – olgu siis EuroNews, CNN või Venemaa kanalid. Ettekujutus vähenõudlikust Eesti venelasest ei vasta seega tõele. Seda kinnitab osaliselt ka tõsiasi, et siinsed vene noored õpivad teise keelena mitte eesti, vaid inglise keelt. Üsna rabav on fakt, et Eesti kaitseväes teenivatest vene noorukitest ei valda eesti keelt ligi kaks kolmandikku. See on vaieldamatult meie hariduse praak, aga ka venekeelsete tõrjumise tulemus. Ent kui arvata, et siin pole mingit probleemi, sest paljukest neid vene poisse ajateenistusse ikka satub, siis see on eksitus, sest mõnes väeosas ulatub nende osa veerandini. Mis parata, kui eesti poisid ei taha oma riigikaitselist kohust täita.
> Loe edasi |
