Monopoolse postifirma iseloomu kirjeldamisel ei pääse üle kaadripoliitikast. Nimelt istub juba aastaid postifirma nõukogus Viljandi ettevõtja Tauno Tuula. Ta on mees, kes saadab igal aastal meie koju pakse ja värvilisi postimüügikatalooge, kust saab erinevaid kaupu tellida. Tauno Tuula juhitav Kodu-Anttila kaubamaja Eestis on ühtlasi ka Eesti Posti tähtis klient. Miks riik talub sellist ülimalt vastuolulist olukorda, pole suutnud selgitada ükski poliitik. Üheski erafirmas ei tuleks kõne allagi, et suurim klient on ettevõtte nõukogus selle tegevuse üle otsustamas. Eesti Postis aga on see vastuvõetav praktika. Juriidiliselt on kõik korrektne, sest Tuula ei osalevat nõukogu koosolekuil nende punktide arutamisel, mis puudutavad tema firmat. Aga selline selgitus ei kannata sisulist kriitikat, sest äriseadustik paneb ettevõtte nõukogu liikmele selged kohustused ja õigused, mida ei ole võimalik jagada mõttelisteks osadeks. Teine kummaline kaadripoliitiline otsus puudutab üht Reformierakonna lokaalpoliitikut, Peep Aru. Viimane sattus mäletatavasti Tallinnas segastel asjaoludel löömingusse. Kui politseinikud teda rahustama tulid, skandeeris lausnapsine Aru koos erakonnakaaslase Toomas Teiniga appi toonast politseijuhti Robert Antropovit. Kuigi Aru sai laamendamise pärast riigikogu liikme kohast lahti, leidis Eesti Post talle kiiresti ametikoha regioonijuhina. Suurfirma otsustas millegipärast, et firma heast mainest tähtsam on ühe poliitiku mõnus kõrgepalgaline elu. Sellise tausta juures ei panegi enam imestama, et postmargi puhul küsib firma eraisikutelt hinda täie rauaga, aga suurfirmadele tehakse kopsakaid allahindlusi. Lisaks veel mõõdutundetu priiskamine postifirma juhtkonnas, kel on kasutada peaaegu piiramatud mobiili- ja kütusehüvitised. Selle juures on äsja avalikuks saanud soovimatus maksta kinni kaduma läinud postipaki väärtus. Viimane oleks justkui pisiasi, mis ei väärigi tähelepanu. Kui siia lisada veel ettevõtte ülim suletus – firma on töötajail vallandamisähvardusega keelanud suhelda ajakirjandusega – siis hakkab kogu lugu võtma juba seebiooperlikke pöördeid. See polegi justkui moodne klientidele orienteeritud firma, vaid mingi kummaline väike oma reeglite järgi elav moodustis, mis teeb, mis pähe tuleb, ja siis, kui heaks arvab. Aga see firma on justkui meie kõigi oma, sest on riigifirma. Nii tahakski küsida, kui kaua see jama veel kestab? |
