Geide õiguste eest võitleva organisatsiooni MTÜ Teistmoodi juhatuse liige Lisette Kampus kinnitas ajalehele Times, et Madalmaade suursaadiku äkilise lahkumisega tekkinud skandaal on Eestile äratuskõneks, et võidelda nõukogulikust minevikust pärit homofoobiaga. Erinevatele sõnavõttudele toetudes maalis Times oma lugejaile pildi Eestist kui riigist, kus terendab võõraviha ning kus vähemuste olukord on ülejäänud Euroopaga võrreldes eriti troostitu.Kui Madalmaade suursaadik Eestis Hans Glaubitz tegi paari nädala eest teatavaks, et soovib Baltimaades järjest kasvava sallimatuse foonil oma perekonna ümberpaigutamist mujale, pöörasid sellele esmalt tähelepanu ainult mõned väiksemad väljaanded Hollandis ja Eestis. Saadik, kelle mustanahalist abikaasat siin väidetavalt taga kiusati, kurtis Eestis väljakannatamatuks muutunud ja ohtlikult vohava rassismi ning homofoobia üle. Erinevalt kollasest ajakirjandusest, mille puhul võib uudiste tõsiduses kahelda, otsustas nädal tagasi probleemile valgust heita ka The Times, lüües varem halva naljaga seostatud loole turvapitseri. Taas kord ületas Eesti Euroopa uudistekünnise sallimatusega. Eesti tolereeris eraelu Milline on Euroopas valitsev tegelikkus? Erinevuste lihtsakäeline allasurumine ei sõltu riigipiirist, diskrimineerimine vohab kogu Euroopas. Isegi Hans Glaubitzi kodumaal Hollandis, mida on siiani peetud maailma tolerantseimaks ühiskonnaks, on endistest kolooniatest pärit kodanikud pidanud taluma diskrimineerimist. Madalmaade valitsuse ettevalmistatud aruanne, mis küsitles 1700 inimest, tõdes, et ligi veerand tööandjaist eelistaks oma töökollektiivis mitte näha sisserändajaid ega ka vähemusgruppidesse kuuluvaid inimesi. Euroopa reegel on see, et segregatsioon on nähtav absoluutselt igas liikmesriigis, olgu tegu mustlaste, homode, türklaste, mustade, moslemite või juutidega. Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse aastaaruanne 2005. aastast ei näita ühiskonna kurnatust, kuid esitab tohutul hulgal pisidetaile, mis peegelduvad ühiskonna sisekliimas. Mida näitas puhkenud homoskandaal Eesti kohta? Asjade ametliku käsitluse koha pealt seda, et Eesti välisministeerium tuli ametiasjades suursaadik Glaubitzile palju vastu, tagades hea näitena tema abikaasale ette nähtud diplomaatilised privileegid. Eestile oli see suur samm, sest see oli esmakordne. Lähtuti lähetajamaa Madalmaade seadustest, kus on samasooliste abielud seadusega lubatud. Samas talitaks enamik riike niisugustes olukordades teisiti. Lääne-Euroopas, näiteks tihti musternäidiseks toodud Prantsusmaal, on avalik arvamus seksuaalvähemuste suhtes üsna soe – hiljutiste uuringute tulemused näitavad, et üle poolte prantslaste on homoabielude poolt. Ometi on seal seadus see, mis paljusid asju veel ei aktsepteeri. Juhul kui «Glaubitzgate», nagu Hollandi meedia on Eesti skandaali kutsuma hakanud, toimunuks Pariisis, poleks Prantsusmaa, erinevalt Eestist, saadiku abikaasat ametlikult tunnistanud. Mees oleks pidanud elama teadmisega, et ametlikult on ta vaid keegi saadiku saatjaskonnast. Ehk siis: Eestis ollakse palju mõistvamad, võrreldes teiste Ida-Euroopa ja ka mitmete Lääne-Euroopa riikidega. Võib väita, et Eestis on olukord liikumas paremuse poole. Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse aastaaruanne loetleb, milliseid lahendusi on Euroopas välja pakutud tolerantsuse ning ühiskonna eri elementide mikstuuri parandamiseks. Näiteks töötavad Euroopa Liidu liikmesriikides ühingud ja assotsiatsioonid, kes löögi enda peale võttes kohalike jamadega võitlevad. Kui seadused, eeskirjad ning hartad fikseerivad põhimõtteid, mida möödapääsmatult tuleb respekteerida, siis suhtumused ja tavad peavad veel palju muutuma.Thomas Ferenczi kirjutab Prantsuse päevalehes Le Monde, et selleks on vaja aega, soovi ning midagi tõelise kultuurirevolutsiooni sarnast poliitika- ja sotsiaalelus. Eesti homod kannatavad loomulikult kehva avaliku arvamuse tõttu, kuigi ametivõimud on teinud esmavajaliku pingete maandamiseks. Veel viisteist aastat tagasi peeti homoseksuaalsust Eestis vanglakaristusega lahendatavaks paheks ning igasugune homondus oli painav tabu. Nüüdseks on Eestis üllatavalt varakult maha peetud suured arutelud, nagu näiteks omasooabielude küsimus. Paljudes Lääne-Euroopa demokraatlikes ühiskondades pole sellise teemadeni tahetud jõuda. Olukorda võiks võrrelda arvutitehnoloogiaga, mis oli taasiseseisvunud Eestis palju värskem kui mujal Euroopas. Vaenu ei õhutata Aga alati võime nõuda midagi enamat. Saadiku lahkumise ümber tekkinud kära pakub oma skandaalsuses maguskirbe võimaluse avaldada Eesti aktivistidel välismeedias ridamisi pessimistlikke seisukohti. Näiteks seda, kuidas tervelt 28 protsenti siinsetest geidest tahaks esmajoones emigreeruda ning leida lohutust lääne roosamannas. Kas piinlik vahejuhtum ikka annab adekvaatse ülevaate meie pisiriigis valitsevast sotsiaalkliimast? Eestit on hakatud võrdlema Venemaa, Poola ja Rumeeniaga, kus inimesi tõeliselt ahistatakse, kus avalikud rongkäigud on keelatud jne.
> Loe edasi |
