| |
|
 |
Suure lavakogemusega Tõnis Rätsep (tagaplaanil) pakub tuge nooremale kolleegile Tarmo Songile.
Foto: Kristi Pumbo |
|
Jutustamise teater – kas aja märk?
21.06.2005 00:01
Jaan J. Leppik, BNSi ajakirjanik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Iseenesest tabasin end juba tüki algul mõttelt, et millegi selliseni oleks võinud jõuda Jaanus Rohumaa oma «Impro III» ja Iirimaa lugudega. Theatrumi võrokiilnõ lavakava tõi mulle ninna koduse Lõuna-Eesti mentaliteedi ning õhustiku.
«Pido pahandusõga» tükiks nimetada olekski vist liig. Eri lugudest ja laulest koosnev «lavakava» on kahtlemata selle žanri puhul ülitäpne määratlus. Ma eeldasin lavakavast palju päris mitmes mõttes. Esiteks tulid lavale võro kiilt oma emakeelena kõnelevad tegelased. Teiseks on mulle jäänud mulje, et lavakava sobibki Theatrumisse väga hästi, sest on reeglina intiimsusest tulvil ning selleks annab eelduse ka Theatrumi teatrisaal. Kolmandaks müttas võrokiilsõs õhus Tõnis Rätsep ning samuti lavakakogemuse saanud Eva Vilt-Malleus, kelle taastulek lavale selles kavas oli täpselt kut rusikas silmaauku. Ja neljandaks näideldi kava Tallinnas, mis andis vajaliku igatsusliku kontrasti ja tõmbe Haanja kuplite ning Paganamaa järele, mängides nii kaasa emotsioonide kruvimisel. Mängis küll kaasa. Näis, kas mängib Kaika suvõülikuuli tudengeile kah. Natuke magus Kava ülesehitus ning näitlejate valik ei olnud pretensioonikas. Nii polnud ka mõeldud. Eks oli vahest eesmärgiks jutustada lugusid ja laulda just täpselt nii, nagu trupp ühise hingamisega suudab või tahab, nii kuidas näeb ja tunnetab. Seetõttu ei seganud ka suhteliselt suur vahe Rätsepa-Malleuse ja noorte näitlejate professionaalsuse vahel. Õhustik mätsis vahe kinni. Nii Rätsep kui Malleus said selles kontekstis selgelt noorte taustal särada, noored said aga nii tähtsat lavasuhtekogemust noilt. Tähtis oli võro kiil ja võro miil ning võro inemisõ mõtteviis. Isegi need näitlejad, kes võro kiilt oma emakeelena ei kõnele, olid teinud piisavalt tööd, et saavutada õiged jutustamistempod ja laulude dünaamika. Muidugi iseloomustab võro kiilt larüngaalklusiil – kakkõhelü’. Toda oli kahjuks üpris harva kuulda ja muutis keele seetõttu pisut magusamaks kui muidu. Võrokesed peavad ikka hakkima ja see annab keelele ning seda ümbritsevale atmosfäärile hoopis teise jooksu. Koor ja keeltepaabel Mnjah. Kes oli tüki lavastaja? Kui see oli rühmatöö, siis armas Theatrum – ei maksa seda häbeneda ka otse välja öelda. Mul on selle tõttu muidugi raskem nüüd leida kedagi konkreetset, keda sakutada kohutavalt kaua kestnud esimese vaatuse agitkava eest, kus te kõik kenasti laulukoorina seisite ja muudkui jutustasite – vaheldumisi võro ja eesti keeles. Ma ei saanud sellest taotlusest aru. Ja mul oli kahju, et noorte näitlejate liikumist selles kontekstis rohkem läbi ei lavastatud – Theatrumi saal oleks andnud mängida küll. Midagi peab selle «koori»-stseeniga ette võtma. Mida ma teise vaatuse puhul ette heita saan, on teatri sisu ja vormi kohatine liigvohav kontrast. Näiteks teise vaatuse alguse toolide toomine lavale oli nii ületeatraliseeritud, et see ei sobinud kohe kuidagi muheda maalähedase atmosfääriga lavakavasse. Aga vahest oligi teise vaatuse intentsioon nagu pisut enam teatrit teha? Teha vihjeid etnofuturismile, Võromaa alkeemiale kullategemise näol ja muidugi kohustuslik võrokeste lugude objekt – setode üle naermine. Võib ju iseenesest küsida, kas ksenofoobial on üldse koht ühe etnose maailma tutvustamisel lavalaudadel või mitte, aga naabrite üle irve heitmine kuuluks küll pigem anekdootide jutustamise võistluse valdkonda. Uppunud tudeng Uppunud tudengi lugu oli lahe ja kõige lahedam oli Theatrumi vihje lavakale. Nimelt kandis tudeng Eesti Muusikaakadeemia teklit, millest armas vaataja võib mida iganes välja lugeda. Ollale-lauluga võiksid noored pisut enam ergutada publikut kaasa laulma. Ja mitte ainult selle laulu puhul. Kavameistrid olid viimasele leheküljele vaatamiseks pannud Spohri «Nagu linnu tiivul» noodi. Ma oleksin tahtnud enamikku lugudest kaasa laulda, kas või omaette, nii et lavale ei kostuks, aga tekst puudus. Lavakavade intiimsus ja publiku hõlmatavus otse nõuaks laulutekstide olemasolu. Theatrumile lavakava sobib. Ootaks järgmist, sest Tallinnas Anne Maasikut ei ole. Olgu siis Theatrum ja sellega angažeeritud selts. Hinded Lavastus 2,5 Tekst 4 Näitlejatööd 4 Kujundus 3 Olulisus 5 Uuslavastus «Pido pahandusõga» Lavakava Võrumaa lugudest ja lauludest Esietendus 15. juunil 2005 Theatrumis
|
