Üks meist on suursaadik ja teine minister, üks riigiametnik ja teine poliitik, üks on erkonnatu ja teine erakondlik, üks töötab Tallinnas ja teine Brüsselis, üks on ajakirjaniku ja teine kirjaniku taustaga, üks suitsetab ja teine ei tee seda mitte, ühele on autojuhtimine normaalne ja teine ei oska seda.

Kuid meil mõlemal on ühine mure, mida lugejaga jagada. Eriti pärast viimast NATO kaitseministrite ametlikku kohtumist Brüsselis (millest mõlemad osa võtsime), kus oli korduvalt juttu sellest, et NATO liikmesriigid ei eralda piisavalt raha oma kaitsekulutusteks ehk siis ei eralda seda piisavalt NATOsse ja NATO-le.

Sest NATO rahakott ei saa olla midagi, mis ei sõltuks riikide rahakottide summast. Just see ta ongi.

Eestis arendab ikka ja jälle keegi teemat, et me ei peakski jõudma lubatud kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, mida eraldada sõjaliseks riigikaitsekuluks.

Et olevat liiga palju. Või siis peaksime põhimõtteks võtma «igavese liikumise» kahe protsendi kui ideaaleesmärgi suunas.

Või et sellest potist tuleks kulbiga ammutada kusagile mujale, teeseldes, et iga asi on a priori kaitsekulutus.

Lubadused ja loogika

Meid hämmastab ja teeb sellise lähenemisviisi juures murelikuks mitu asja.

Esiteks: soov lubadust murda. Kui riik on andnud teistele riikidele, kellega jagame nii ühiseid väärtusi kui ühist vastutust, lubaduse, siis millise näoga vaadata peeglisse ja teiste otsa, kui eile antud lubadus täna riiklikul tasemel unustatud on? Kuid Eesti riik on selle lubaduse NATOsse astudes andnud.

Teiseks: loogikanõtrus. Kui ideede arendajate arvates on kaitsekulude arvelt (loe: kaitseministeeriumi haldusala eelarvest) võimalik eraldada midagi teiste ministeeriumide haldusaladesse, siis miks ei peaks sama loogikaga näiteks kaitseväelaste ravimeid maksma kinni sotsiaalministeerium.

Või kaitseväe orkestri kultuuriministeerium?

Ja nii jätkates saaksime selgete eelarverahade jaotamise põhimõtete asemele kaootilise üksteise taskutest ümbertõstmise.

Kolmandaks. Kaitseministeeriumile ei eraldata riigieelarvest sugugi kõige rohkem raha, võrreldes teiste ministeeriumide haldusalaga.

Kuid pidevate teematõstatamistega ja kahe protsendi mütologiseerimisega jäetakse vale mulje, et just see on see põhjatu auk, millesse loobitakse raha rohkem kui vaja ja kust tuleb ära võtta.

Kõik see teeb meid murelikuks.

Lisaks jääb puhuti mulje, nagu oleks juttu NATO-le antavast rahast. See ei ole aga teps mitte nii. Seda raha kasutame me ise ja valdavalt siin Eestis.

Meie kõigi huvides peaks olema, et Eesti kaitseväelane oleks korralikult rõivastatud ja toidetud, et kaitseväelastel oleksid korralikud elutingimused, et Eesti riigi kaitsjate kasutuses oleksid korralikud tänapäevased relvad.

Keegi ei kavatse Eestile muretseda midagi meile kasutut ja hiigelkallist, ei lennukikandjaid ega allveelaevu.

Aga iga riik peab mingi osa oma eelarverahast eraldama enda kaitsmisele. Kõige selle tagamiseks on meil oi kui palju veel teha

Kuid see ongi valdkond, kuhu kulub põhiosa kaitsekuludest, meie osamaks NATO eelarvesse moodustab sellest summast vaid tühise osa. Eesti riigi kaitsevõime peab olema osa NATO kaitsevõimest

Täna on kaitsekulutuste tase 1,69 protsenti SKTst. Vahetevahel, viimaste aastate jooksul on tundunud, et Eestis juba valitseb konsensus 2% saavutamiseks, praeguse (ja juba ajaliselt pikendatud) kava järgi aastaks 2010.

Kuid selle põhimõtte pidev kahtluse alla seadmine õõnestab riigi usaldatavust ja raskendab ka kaitseministeeriumi ning kaitseväe planeerimistegevust.

Selle asemel et pidevalt analüüsida raha ratsionaalset kasutamist ja kogu energia kulutada riigikaitse tuleviku paremale planeerimisele, tuleb raisata aega ja energiat, et kahtlejatele tõestada taas ja taas kokkulepetest kinnipidamise vajalikkust.

Muidugi, julgeolek ei ole midagi, mida poliitik saab valijatele näidata ja oma saavutusena serveerida, kuid see ei tohiks olla riiklikult mõtlevate poliitikute jaoks takistus antud lubaduste täitmisel. Hästi tagatud julgeolek on midagi, mida ei nähta ning millele tavainimene ei pea mõtlema.

Sõna peab pidama

Kõrvale ei maksa heita ka meie lubaduste ja Eesti poliitilise mänguruumi seost Alliansis.

Väikeriigina on meie panus NATOsse vältimatult piiratud, NATO tagatava õhuturbe kaudu oleme niikuinii ka kollektiivse julgeoleku aktiivne tarbija. Sellest tulenevalt on sõnapidamisel meie tõsiselt võetavuse jaoks topeltsuur tähtsus.

Loodetavasti ei lähe meil kunagi vaja NATO vahetut ja kiiret abi, kuid kui see peaks juhtuma, on meie abisaamisvõimalused kindlasti suuremad, kui meid teatakse kui sõnapidajat ja usaldusväärset liitlast.

Seesugune maine peab aga olema eesmärgiks kõigile Eesti valitsustele nende poliitilisest kooslusest sõltumata, samuti nagu ka kõigile meie erakondadele ja mis kõige tähtsam – kogu Eesti rahvale.

Kaitsetemaatika ei ole erakondlik. Sellisena on seda suudetud hoida läbi aastate ja läbi erinevate valitsuste. Meie soov on, et selline tendents jätkuks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.77