Hendrik Vosman: jonnipunn Hillary
21.05.2008 00:01
Hendrik Vosman, Postimees
|
| |
|
 |
Hendrik Vosman |
|
|
|
|
Hillary Clinton on üks tüütu eit. Võimetuna aru saama, millal on aeg pillid kotti pista ja areenilt lahkuda, meenutab ta ninatarkadest jõmpsikaid lasteaias, kes pidevalt kasvatajale meele järele püüavad olla ja neile kõigest rääkima lähevad – peaasi, et neid pidevalt tähele pandaks ja kiidetaks. Hääli kerjates on Clinton valijatega täpselt samamoodi käitunud.
Viimasel ajal on USA endise esileedi rivaal presidendivalimistel Barack Obama naise kiidusõnadega üle külvanud. Muljetavaldav, sitke ja otsusekindel oponent, on Obama öelnud.
Naine, jäta juba ometi järele, anub ta tegelikult. Obama mõistab, et tema suurim oht valimistel ei pruugi olla mitte vanur John McCain, vaid Clintonile ustavate valijate – vanemate naiste ja valgenahaliste töölisklassi ameeriklaste – toetusest ilmajäämine. Mustanahalise senaatori üheks suuremaks ülesandeks saabki nende inimeste meelitamine enda taha.
Spekuleeritakse, et kui ta pole võimeline seda ise tegema, astub ta vastumeelse sammu ja valib Hillary oma asepresidendikandidaadiks. Otsus oleks aga risti vastupidine Obama tunnusmeloodiaks saanud muutusele. Töötada Valges Majas koos Bill ja Hillary Clintoniga? Ühe Obama toetaja sõnul sööks ta hommikusöögiks enne külma okset kui Clintoniga koos McCaini vastu kandideerib.
Samas lepiks Hillary sellega suurima heameelega (mitte oksevõrdluse, vaid nr 2 staatusega) – ta usub, et saada riigi esimeseks naissoost asepresidendiks on samuti märkimisväärne saavutus. Pealegi on ta oma lootusetut kampaaniat jätkates end juba 20 miljoni dollariga miinusesse mänginud. Obama selja taha asudes saaks ta seda raha hakata tasa tegema.
Ehkki demokraatidel on teatud aja järel komme pehmelt öeldes jõledaid presidendikandidaate valida – nelja aasta taguse John Kerry kõrval säraks lavakoomikuna isegi Andres Herkel –, on nad tänavu teinud oivalise valiku. Obama tundub olevat pea võimetu eksima. Kõik senised miniskandaalid on ta külma rahuga selja taha jätnud.
Üks asi on nüüdseks igatahes kindel (sülitame üheskoos) – novembris võtavad USA presidendivalimistel üksteiselt mõõtu Barack Hussein Obama ja John Sidney McCain III. Kas määravaks saab majandus, sõda Iraagis, kogemus või muutus, vana või noor, selgub juba vähem kui poole aasta pärast.
20. jaanuaril 2009 annab Ameerika Ühendriikide 44. president Washingtonis ametivande. Jäägem lootma, et keegi on selleks ajaks Surematule Kaštšeile Hillaryle teada andnud, et, kallike, kampaaniat pole enam mõtet jätkata. President on valitud. |
|
|
|
|
