Londoni raamatumess ei ole mahuliselt nii hiiglaslik kirjanduspidu, kui seda on Göteborgis või Frankfurdis toimuv, mahtudes näiteks viimasest kümme korda väiksemale pinnale. Göteborgi messiga võrreldes on siin aga mitu korda vähem avalikule publikule suunatud seminare. Kuid millega siis seletada Londoni messi populaarsust? Aga mis seletust siin vaja. See on lihtsalt London. Ajal, mil Põhja-Euroopa hakkab vaevaliselt vabanema oma igavesest novembrist, laulavad Londoni parkides ööbikud, Sohos kondavad rahutult õitelehast mürgitatud poeedid ja linn ise haarab saabuja endasse kui vältimatu loodusstiihia. Loodusstiihia, mis on sinu suhtes nii positiivselt meelestatud, kui seda ühelt stiihialt oodata saab.Londoni väikseid veidrusi, nagu vasakpoolne liiklus ja eraldi kraanid sooja ja külma vee jaoks, on kerge taluda, sest linn näib taluvat kõiki neid veidrusi, mida külastajail talle vastu pakkuda on. Linnas, mille elanikkond on viis korda suurem kui terve Eesti oma ja millest neljandik on sisserännanud või nende järeltulijad ning kus räägitakse kokku üle 250 keele, ollakse harjunud inimestega, kes käituvad oodatust erinevalt. Keegi ei vihasta su peale, kui püüad bussi siseneda vale külje pealt, saamata aru, miks ei ole ühtegi ust seal, kus need kontinentaalse loogika järgi olema peaksid. Siiski on Londoni messi tähtsus iga aastaga suurenenud. Kuigi mess on ingliskeelse maailma keskne, on osalejaid enam kui 40-st riigist, teiste hulgas Indiast, Hiinast, Prantsusmaalt, Saksamaalt. Tänavu on peakülaline Hispaania. Londonit võib pidada suurimaks kirjastamiskeskuseks maailmas. Paljud bestsellerid antakse välja esmalt Inglismaal ja alles siis Ameerikas. Juhtub muidugi ka vastupidi, ja sellistel puhkudel saab muidu naerualuseks sattunud ameerika keel lausa legitiimse eluõiguse – Inglismaal ilmuvatele raamatutele tellitakse sageli eraldi tõlge, ameerika keelest inglise keelde. On ju need keeled üsna erinevad. Ühes märgib «bathroom» WCd, teises vannituba, ja kõiki neid segadusi, mis sellest tulla võivad, ei taha ette kujutadagi. Ehk ei paista mess väliselt massiivsena seetõttu, et vähem on osalejaid, kes vajaksid eraldi messiboksi. Siia tullakse teiste kirjastajate või autoritega kokku saama ja suhteid uuendama. Messil ei osteta-müüda mitte raamatuid, vaid autori- ja kirjastamisõigusi. Samuti ei müü tuntud autorid käsikirju, vaid projekte. Messinädalal selgus näiteks, et briti kirjanik ja biograafiate autor Peter Ackroyd, kellega Postimehes hiljuti intervjuu ilmus, müüs kirjastusele Macmillan maha projekti kuuele raamatule, mille realiseerimiseks on tal aega aastani 2023. Tundub üsna hea kaubana, eriti kui arvestada, et eelmisest projektist Random House’i kirjastusele on kirjanikul veel neli raamatut kirjutamata... Huvitavamatest kirjanikest olid messil kohal ka Marina Lewycka (eesti keeles ilmunud «Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu»), hiljuti Postimehes intervjueeritud John Banville (eesti keeles ilmunud «Puutumatu» ja «Meri») ja Mark Haddon, kelle neli aastat tagasi ilmunud «Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal» tegi varem lastekirjanikuna tuntud autori kuulsaks meheks ka suurte seas. Selle ebahariliku, vaimuka ja äärmiselt suure empaatiatundega kirja pandud mõrvaloo autor, kelle uus romaan «A Spot of Bother» eelmise aasta septembris inglise keeles ilmus, kurtis messil, et kuulsuse kasvades jääb kirjutamiseks aina vähem aega. Tõepoolest võib olla tüütu raamatu ilmumisele järgnev aasta, mis uue raamatuga seotud mõtete ülestähendamise asemel ringireisimist ja autogrammide jagamist sisaldab. Sama mure kannustas alternatiivseid lahendusi otsima Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi, kelle idee järgi välja töötatud elektrooniline sulepea, mis distantsilt raamatuid signeerib, sel aastal tõrgeteta tööle hakkas. Mõeldes, et parimagi tahtmise juures ei õnnestu populaarsetel kirjanikel külastada kõiki riike, kus nende teosed ilmunud on, võib seadmele ennustada suurt tulevikku. Kui 21. juulil ilmuv «Harry Potteri» seitsmes osa «Harry Potter ja Deathly Hallows» (räägitakse, et raamat tuleb sama paks kui eelmine, kuues osa) eesti keeles välja antakse, võiks näiteks Apollo raamatupood selle tehnikaime muretsemise peale mõelda küll. Võimalus näha Rowlingut ekraanil ja saada raamatusse tema autogramm peaks meelitama kohale piisavalt külastajaid, et kulutus end ära tasuks. Rowlingut välja andvale kirjastusele aga ennustatakse Potteri-sarja lõppedes kadu ja hävingut (nagu ka Potterile endale, tuginedes autori pillatud vihjetele raamatu süžee kohta). Suhteliselt väikesest kirjastusest gigantide hulka tõusnud väljaandja kasum on mitte-Potteri-aastatel märkimisväärselt langenud. Nagu selle aktsiadki. Endiselt on Londonis populaarne Christopher Tolkieni «The Children of Hurin», mille ta on kirja pannud oma isa J.R.R. Tolkieni lõpetamata käsikirjadele ja märkmetele tuginedes. Kuid kuidas meie enda, eesti kirjandus siin messil silma paistab? Ingliskeelne versioon Viivi Luige romaanist «Ajaloo ilu» võeti soojalt vastu ning kolmapäeval kirjanike kohvikus toimunud Jürgen Rooste luuleõhtul oli kaks kolmandikku publikust ingliskeelne. Näis, et neile meeldis. Messil küsis üks itaalia kirjastaja Milanost, kas on tõsi, et Eesti majandus on õitsele puhkenud. Jah, on. Õitseb nagu kevadine London, rahutuks tegevalt. The London Book Fair 16.–18. aprillini Londonis, Earls Courtis Peakülaline Hispaania Kirjanikest osalesid John Banville, Mark Haddon, Paulo Coelho, Marina Lewycka, Enrique de Heriz jt Eesti saatkonnas esitleti Viivi Luige romaani «Ajaloo ilu» ingliskeelset tõlget «The Beauty of History» ja Poeetide kohvikus esines Jürgen Rooste Inglismaa ootab filmi Pratchetti «Orikavanast» Suurbritannias oodatakse briti huumori-ulmekirjaniku Terry Pratchetti «Orikavana» («Hogfather») põhjal telekanali Sky One toodetud kaheosalise filmi müügile jõudmist, mis peaks juhtuma järgmisel esmaspäeval, 23. aprillil. Vaimukate naljade ja musta huumori poolest tuntud Pratchetti austajatele teeb filmi eriti väärtuslikuks see, et kirjanik seal ise ühes stseenis poemüüjana kaasa lööb. Mäletatavasti räägib filmi aluseks olnud raamat Kettamaailmas tegutsevast Surmast, kes olude sunnil Orikavana (Kettamaailma vaste jõuluvanale) kohustused üle võtab. Arvustused on filmist siiani peamiselt head rääkinud. Veidi on ette heidetud küll Surma konstrueeritust, kuid võrreldes varasemate katsetega Pratchetti Kettamaailma lugusid ekraniseerida (nagu näiteks üsna mannetu joonisfilm raamatu «Õed nõiduses» põhjal) on tegemist hea tulemusega. Arvestades Pratchetti raamatute müügiedu Eestis leiaks see subtiitritega varustatuna ka siin palju ostjaid. Kuid fännid kaua oodata ei malda, seetõttu tuleks DVDde maaletoojail kiiresti tegutseda. London ei ole kaugel ja internetipoed toimetavad kauba nädala-paariga kohale. |
