Õiglane, salliv, vastutustundlik – sellised sõnad kõlavad 33-aastase Kausiga seoses õige sageli, kõlasid ka kirjanike liidu üldkogul, kus ta suure ülekaaluga liidu uueks juhiks valiti.

«Tolerants on targa inimese tunnus. Võitlusstiil võib olla terav, kuid mõistusega inimene on seesmiselt salliv,» ütleb Juku-Kalle Raid, kes tunneb Kausi juba peda päevilt 1990ndate algul, mil viimane veel algklasside pedagoogikat tudeeris ja vaimuilmaga alles esimest tutvust tegi.

Kultuuriruumi avardaja

Intervjuu annab Kaus esmaspäeva õhtul, pärast esimest päeva uues ametis. Ta on väsinud moega ja ütleb, et tajub juba praegu teravalt neid ootusi, mis tema õlul lasuvad.

Igaks juhuks küsib ta üle, kas seda ikka on vaja, ja pakub samas välja kompromissvariandi – et tema isik jääks tagaplaanile ja esile võiks tõusta hoopis looming. «Ma tahan, et inimesed tunneksid mind eelkõige kirjanikuna, raamatute kaudu. Üleüldse tundub mulle, et me peaksime mõtlema rohkem kirjandusele endale...»

See, et pigem boheemlase- kui ametnikuhingega Kaus üldse kirjanike liidu esimeheks kandideeris, tuli osale tema sõpradest ja tuttavatest üllatusena, osale mitte.

Juku-Kalle Raid arvab, et Kausi tegutsemise motivatsioon, ja mitte ainult kirjanike juhiks kandideerimisel, vaid ka laiemalt, pidevalt kirjutades näiteks, on see, et ta tahab laiendada eelkõige omaenda kultuuriruumi – «lihtsal põhjusel, et poleks iga päev nii piinavalt vastik, kui ringi vaadata. Selles mõttes saab ju alati palju ära teha».

Raid rõhutab ka Kausi mõttelaadi värskust, mis Eesti kultuurikontekstis olevat «kahjuks harvaesinev nähtus».

Aktiivne publitsist

Muu hulgas on Kaus, kelle haare on renessanslikult lai – kirjanik, tõlkija, kunstnik, lektor, kriitik, muusik (ansambel Dreamphish, mis hetkel küll ei tegutse, mängib indie-sugemetega kitarrirocki) – üks vähestest eesti kultuuritegelastest, kes kirjutab Eesti ajalehtedele aktiivselt publitsistikat. On üks hinnatumaid autoreid.

Tema ampluaa, nagu seegi, kui kompleksivabalt ta õhtumaise kultuuri võtmetekste oma mõtterännakute vankri ette rakendab, on seejuures muljetavaldav.

1999. aastal, kui Kaur Kender oli toonase Postimehe kultuurikülje kolumnis väitnud, et auto ei tõesta Eestis rikkust, vaid varjab vaesust, haaras Kaus sule ja vastas sädeleva mõttearendusega sellest, miks tahab inimene olla nähtaval.

Tema järgmistes lugudes sai Kristiine keskusest lähtepunkt teesile, et hinge asemele on astumas mõistus, Kroonikas ilmunud avaliku elu tegelase intervjuu sünnitas aga kolumni inimese eraelu likvideerimisest kui moetrendist.

Valle-Sten Maiste on sellist laiahaardelisust nimetanud totaalseks maailmaparandusprojektiks, mis ei tunne piire.

Kaus ise ütleb, et ehk on selle põhjuseks üha rohkem leviv spetsialiseerumine ja soov ületada sellest tulenevaid kommunikatsiooniprobleeme. Eesmärk on näha seoseid, mida ühe või teise valdkonna spetsialistid ei pea oluliseks, ent mis võivad olla tähenduslikud.

Teisalt võib just sellises kõrgelennulisuses varitseda oht, millele samuti on osutanud Maiste – nimelt teatav intellektuaalse Harry Potteri fenomen, mis tähendab veenvat, kuid siiski magusamaitselist parasiteerimist kõige erinevamatel teemadel.

Kaus annab sellest enesele aru. «Ühelt poolt on minu eesmärk olnud alati see, et ma ei muutuks spetsialistide jaoks naeruväärseks, teisalt, kas pole intellektuaalne potterism siiski ainuvõimalik pääsetee spetsialiseerumisest...»

Süvenev spetsialiseerumine oli ka üks põhjusi, miks Kaus kirjanike liidu juhiks üldse kandideeris. «Võtame kas või ajakirja Looming, selle olemasolu tundub kuidagi enesestmõistetav – mis on aga selle tagatiseks? Kultuuri ja poliitika seos on üha tugevam, ent selle loogikast pole sugugi kerge aru saada – mind huvitab, kuidas see tegelikult toimib.»

Tasakaalukat joont on Kaus hoidnud ka kriitikuna. Kui Mihkel Raud andis Taskadele «Täna öösel me ei maga» eest täiega pasunasse, ilma et oleks filmi ennast üksipulgi lahti muukinud, siis Kaus talitas vähem efektselt, kuid seda kaalukamalt – tema kriitika põhines kainel analüüsil.

«Ma tean loojana väga hästi, mida tähendab see, kui keegi sulle lihtsalt ära äsab. Siia ilma ei sünni mingit kasu, kui öelda, et tõmmake end nüüd oksa – peale selle, et nii hakatakse kõiki kriitikuid idiootideks pidama.»

Kausi ideaal on kriitiku ja autori vaheline interaktsioon. Kriitika aitab loojat ja vastupidi. Kui ilmus Kausi esimene novellikogu, retsenseerisid seda Mihkel Samarüütel ja Jaak Urmet. Arvamused polnud kiitvad. «Kuid nende kriitika aitas mul hiljem romaani kirjutada,» toob ta näiteks.

Kas Kaus on arvestanud võimalusega, et ta ametnikuna paberitesse ära upub? «Ma olen arvestanud – kui mulle ei jää enam aega kirjanik olla, pole mõtet olla ka kirjanike liidu esimees...»

Jan Kaus

• Sündinud 1971. Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli ja õppinud Eesti Humanitaarinstituudis. Töötanud Sirbi esseistikatoimetajana ja koopiakirjanikuna. Eesti ajakirjanduses avaldanud artikleid 1995. aastast alates.

• Raamatuid: novellikogud «Üle ja ümber» ja «Õndsate tund», romaan «Maailm ja mõni», esseekogu «Läbi Minotauruse»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33