| 1988. aastal suri esimene ulmekirjanduse suurmeister Robert A. Heinlein, 1992. aastal järgnes talle kuldse kolmiku teine liige, valgevene juut ja anri kaheksas suurmeister Isaac Asimov. Nüüd läks Sir Arthur C. Clarke. Sir Arthur C. Clarke jääb loodetavasti Eesti kirjanduslukku paljude põlvkondade kasvatajana suuremal määral kui nii mõnigi ümmargust sünnipäeva tähistanud igav maaeluklassik. Kuna just nende kohustuslike maaeluromaanide tõttu on õnneks piisavalt suur hulk noori raamatuhuvilisi avastanud, et lisaks põllukultuurile ning olematu õnne ja armastuse otsimisele on olemas kauged maailmad, on võimalik fantaseerida ja mõelda elu enda jaoks huvitavaks. Kõigile meie kirjandushuvilistele jäi 1946. aastal Briti kuninglikes õhujõududes teeninud ja radari idee välja pakkunud Arthur C. Clarke meelde raamatutega «Linn ja tähed», «2001: kosmoseodüsseia» ja «Kohtumine Ramaga». Sir Arthur elas hea elu, mõne aasta eest alusetult kaela saadud süüdistused laste teemal ei suutnud seda rikkuda. Arthur oli see, kes meie lapsepõlve selles jaakalliklikult hallis brenevlikus maailmas värviliseks tegi ja näitas, et on võimalikud ka teistmoodi unistused ja tegelikkused, et maailm on vaid fantaasia kaugusel. Sir Arthur Charles Clarke sündis 16. detsembril 1917. aastal Somerseti krahvkonnas Inglismaal ning suri 19. märtsil 2008. aastal oma Colombo kodus Sri Lankal. Clarke salvestas oma 90. juubelil detsembris video, milles jättis sõprade ja fännidega hüvasti. 1986. aastal nimetas Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsioon Clarkei anri seitsmendaks suurmeistriks. Populaarkultuuri ajalukku jääb Clarke kindlasti lisaks esimese ameeriklase Kuul maandumise telekommentaator olemisele ulmefilmide kultusvaramusse kuuluva teose «2001: kosmoseodüsseia» stsenaristi ja idee autorina. Aitäh, Sir Arthur, mulle selle lapse- ja poisipõlve eest! |
