Aruande kohaselt saavad eestlased rohkem palka kui mitte-eestlased ning hoolimata majanduskasvust see vahe üha süveneb. 2004. aastal moodustas 15–30-aastaste mitte-eestlaste sissetulek majapidamise kohta 75% samasse earühma kuuluvate eestlaste sissetulekust, 2006. aastal langes see juba 70% tasemele. Vanuserühmas 46–60 aastat suurenes sissetulekuvahe sel perioodil koguni 13 protsendipunkti võrra. Kuigi algharidusega eestlaste ja mitte-eestlaste sissetulekute vahe on minimaalne, teenivad kõrgharidusega mitte-eestlased vaid kolm neljandikku sama haridusega eestlaste sissetulekust. Põhja-Eestis elav eestlane teenib 34% rohkem raha kui mujal Eestis elav eestlane, kuid ka 30% rohkem kui venelane, kes elab temaga samas piirkonnas. Põhja-Eestisse kolinud venelane hakkab aga saama vaid 14% rohkem palka kui sai mujal Eestis elades.Inimarengu aruande mitte-eestlaste olukorrale pühendatud peatüki toimetaja Marju Lauristin ütleb, et uuringutest koorus tõesti tõdemus: hoolimata üldisest majanduskasvust laienevad käärid eestlaste ja mitte-eestlaste sissetulekute ja tööturupositsiooni vahel. «Uus vaade, mida inimarengu aruande see peatükk püüab põhjendada ja statistika abil näidata, ongi see, et me peame loobuma teatud stereotüüpidest. Üks neist on olnud seotud sellega, et mitte-eestlaste probleem oleks justkui alamkihtide probleem,» sõnab Lauristin. Statistikast nähtub Lauristini sõnul, et Eesti ühiskonna jõukamaks muutumisel tekivad meil ka jõukate ühiskondade probleemid. Üks nendest on nn klaaslae probleem. «Sellega on kokku põrganud Rootsi, Saksamaa, Inglismaa, vähem ka Soome – kõik vanad demokraatlikud riigid, kus väga erinevatel asjaoludel tuleb ikkagi välja, et alates teatud tasemest on vähemustel raske edasi liikuda,» räägib Lauristin. Eriti selgelt tuleb klaaslagi esile asjaolus, et mitte-eestlase positsioon tööturul on halvem kui võrdse haridustasemega eestlasel. «Fakt, et kõrgharidusega mitte-eestlastel on võrreldes sama haridustasemega eestlastega väiksem võimalus leida haridusele vastavat tööd, mõjutab mitte-eestlaste sotsiaalset staatust ja minapilti eriti negatiivselt,» tõdeb aruanne. «Rahvusvähemusse kuulumine mõjutab ebasoodsalt isiku võimalusi saada tööd juhina või tippspetsialistina avalikus sektoris.» Statistika näitab, et valgekraede proportsioon on eestlastest töötajate seas suurem kui rahvusvähemuste seas ning see lahknevus on avalikus sektoris suurem kui erasfääris. 2007. aastal tehtud uuring viitas tendentsile, et isegi noortel inimestel, kelle emakeel on vene keel, on raskusi kvalifikatsioonile vastava töö leidmisel riigiametites, ehkki nad valdavad vabalt eesti keelt, on saanud hariduse Eestis ning neil on Eesti kodakondsus. Kas täiesti võrdsete oskustega eesti keelt valdavate ja Eesti kodanikest venelaste tõrjumine tööturul (eriti aga riigiametites) võib olla märk venelaste diskrimineerimisest Eestis? Lauristin on sellele küsimusele vastamisel ettevaatlik. «Küsitlused näitavad, et küllalt suur hulk venekeelsest elanikkonnast ütleb, et on tundnud diskrimineerimist ise või oma lähimas sõprus- ja tutvuskonnas. Ka teatud osa eestlastest tunnistab, et see nii on. Aga kui hakatakse lähemalt uurima, tuleb välja, et võibolla pole tegemist diskrimineerimisega juriidilises mõttes, vaid inimesed tajuvad tõrjuvat hoiakut, umbusku, piiri meie ja nende vahel kui diskrimineerimist. Kuigi on olnud juhtumeid – need selgusid uue integratsioonistrateegia jaoks tehtud uuringust –, kus võib otseselt rääkida diskrimineerimisest võimude poolt,» ütleb Lauristin. Viimaste juhtumite näitena nimetab Lauristin näiteks eesti laste eelistamist vene lastele lasteaiajärjekordades. «Ametnikel on kümme põhjust, miks eesti last eelistatakse samas järjekorras olevale vene lapsele. Aga lapsevanemal on tõepoolest õigus tõstatada küsimust diskrimineerimisest,» tõdeb Lauristin. Klaaslaest ja tõrjuvast hoiakust tuleneva diskrimineerimisohu probleem on Lauristini sõnul tüüpiline küpse demokraatia probleem, mis erineb sellest integratsiooniproblemaatikast, millega Eesti puutus kokku 10–15 aastat tagasi. «Väga tähtis on diskrimineerimise küsimuse legitimeerimine – see, et me saaksime sellest üldse rääkida,» ütleb Lauristin. «Seni on Eesti ühiskond olnud üsna tõrges, me oleme kogu aeg kartnud, et tulevad Euroopast mingid ametnikud ja hakkavad meid selle eest tutistama, parem me siis ise ei räägi sellest. Ma arvan, kui me oleme küps demokraatlik ühiskond, siis me peame rääkima neist probleemidest sama rahulikult, kui räägivad rootslased, inglased, taanlased.» Lauristini sõnul on Eesti kodakondsuse populaarsus mitte-eestlaste seas vähenenud just seetõttu, et eriti noored ja edasipüüdlikud inimesed tunnevad, et kodakondsus ei taga tegelikku omaksvõttu ja võrdsust Eesti ühiskonnas. «Juhiksin tähelepanu peatüki pealkirjale: «Mitte-eestlased Eesti ühiskonna osana». Inimarengu aruande positsioon on, et me peame oskama ja harjuma nägema muukeelset vähemust – kes on järjest vähem muukeelne – normaalse osana Eesti demokraatlikust ühiskonnast. Probleeme ja ka ekstsesse tuleb näha selles valguses, siis on nad lahendatavad. Kui me aga mõtteliselt tõmbame ühiskonda piiri, mille taha me ei soovi vaadata, siis tekivad seal seina taga niisugused probleemid, mida on väga raske lahendada,» hoiatab Lauristin. |
