Poliitiku kaasa elu pole mingi meelakkumine, teab Läti piirist nelja kilomeetri kaugusel Ärma talus elav Evelin Int-Lambot vägagi hästi. Enam ei üllata teda, et kui Toomas Hendrik Ilves Toompeal uute sotsiaaldemokraatlike ideedega lagedale tuleb, näidatakse näpuga otseteed Mulgimaa poole – teadagi, kust need mõtted pärit on! Justkui pakiks hoolas naine esmaspäeval koos puhaste triiksärkidega kotti ka käsulauad, milleta mees linnas hakkama ei saa. Asi, milleta kaasa tõepoolest vahel pealinna ei lähe, on hoopis Ärma talu noorperenaise küpsetatud must leib.

Kuid on ka vastupidi – kui talu iidvana kirjutuslaua tagant järjekordne «sotsiaalselt tundlik» artikkel pealinna poole teele läheb, arvatakse, et ega kirjutaja seda ometi oma peaga välja mõelnud. Aga näe imet, mõtles. Ja kirjutas ka – paraku nii, et see paljusid ärritab.

On ka neid, keda ärritab Evelini isik – uhkeks, võimukaks, liiga enesekindlaks ja otsekoheseks peetu. Need pole just omadused, millest igaüks kuulda tahaks või mida taluda jaksaks. Mehed, kes on temaga koostööd teinud, pole aga kiidusõnadega kunagi kitsid. Neile see naine meeldib – hakkaja, taibukas ja põhjalik.

Alustuseks teeks ehk selgeks, kelleks te end ise peate – taluperenaiseks, tulevaseks naispoliitikuks või lihtsalt sotsiaalselt tundlikuks kodanikuks?

Neid silte kleebivad külge teised, kaasa arvatud ajakirjandus – mina pole end ise kellekski, ka mitte taluperenaiseks tituleerinud. Mis puutub poliitikasse, siis arvan, et kui üks kodanik võtab ajakirjanduses sõna ja tal on oma arvamus, ei pea talle kohe poliitikaga tegelemist inkrimineerima. Poliitika on töö, väga raske töö, seda näen ka Toomase varal. Eelöeldust lähtuvalt – ma ei käi tööl, ega kavatse ka lähemal ajal minna.

Nii et oletustel endale tee sillutamisest poliitikasse pole alust?

Kui te mõtlete artiklite kirjutamist, siis kindlasti mitte. Probleem ongi see, et meie kodanikuühiskond on veel alaarenenud. Iga kodanik võiks ju teha sedasama, mida mina – kirjutada ja oma arvamust avaldada, kuid seda ei tehta. Enamik meie tänastest kodanikest on pärit ühiskonnast, kus puudus sõnavabadus. Meil ei ole inimesed üldse harjunud vabalt oma mõtteid väljendama, mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka muidu. Kas või minna vallamajja ja öelda, mida sa ühest või teisest asjast arvad.

Miks teie artiklid nii palju poleemikat tekitavad?

Olen varemgi kirjutanud, kuigi mitte sellistel teemadel. Tegelikult olin ka ise suhteliselt ärevil ja mõtlesin: huvitav, kas panevad lehte või mitte. Toomas ütles, et eesti ajakirjanduses puudub selline þanr nagu human touch (inimlik puudutus – toim.) ja sellepärast minu lugusid loetaksegi. Kui vaadata The Economisti või Newsweeki, siis seal on palju läbi enda kogemuste kirjutatud lugusid, ja need huvitavad inimesi. Kirjutamine pole mulle eesmärk omaette, kirjutan ainult siis, kui mulle midagi väga korda läheb.

Teemad on aktuaalsed, kuid ometi on kommentaarid vaenulikud ka teie isiku suhtes.

Ma ei usu, et see oleks midagi vaid minuga seotut. Arvan – tegelikult ma ei arva, vaid see on tõsi –, et kui käsitletav teema on natukenegi poliitikaga seotud, on küllalt parteikontoreid, kes laimuga tegelema hakkavad. See pole üldse teema, millel peatuda tasuks.

Kas tagasiside teid üldse ei huvita?

Saan oma kirjutiste kohta palju tagasisidet nii oma sõpradelt-tuttavatelt kui ka ajakirjanikelt, kes neid loevad. Ning ükskõik, kus ma ka ei käiks – keegi ikka midagi ütleb.

Mida on maale elama asumine teie mõttemaailmas või väärtushinnangutes muutnud?

Väärtushinnangutes küll mitte midagi – inimene ja tema väärtushinnangud ei muutu. Tulek ise on aga väga palju muutnud: kui olin linnas, ei tajunud ma, kui närviline, tõmblev ja tarbimishulluse küüsis see keskkond tegelikult on. Kuid harjumine rahuliku ja loodusega kooskõlas oleva elurütmiga ei tule nädalaga, sisemise rahu leidmine võtab aega.

Kaua see rahunemine aega võttis?

Kui maale tulin, ei läinud mitu kuud üldse linna. Kuigi ma ei tulnud siia suure aplombiga – et vaat, nüüd kolin maale. See tulek oli tulek olude sunnil.

Mis teid sundis?

Asjaolu, et meil polnud Tallinnas üldse oma kodu. Kui Kadri Keiu sündis, mõtlesin, et maal on lapsega parem. Lõplikult kolisime Ärma tallu 2003. aasta varakevadel, tegemata pikemaid plaane.

Keegi ei öelnud, et vaata ette,

mida sa seal kolkas tegema hakkad?

Kõik sellised otsused on minus sündinud tasapisi ja olen alles tagantjärele aru saanud, et mingi asi on olnud pöördelise tähtsusega. Ma ei mõelnud märtsis selle peale, kuidas siin sügisel üksi elada oleks.

Ja kuidas oli?

Ei midagi hirmsat! Ekspressist taheti kord teada, et kuidas see maaelu ka on, ja kuigi ma tookord kirjutada ei jõudnud, mõtlesin – kas keegi oskab endale linnas üldse ette kujutada, mida tähendab tõeline pimedus. Kui on nii pime, et õue minnes ei näe isegi kahe meetri kauguselt oma lapse nägu.

Mis on kõige suurem erinevus linna- ja maaelu vahel?

Kõige suurem erinevus on see, et siin on rahu ja sa hakkad märkama, kui ebaloomulik on tegelikult linnakeskkond. Tasapisi muutudki hingelt roheliseks.

Te ei igatse mingeid linnahüvesid taga?

Ma ei igatse mitte midagi taga. Vastupidi – olen nii palju võitnud. Tallinna-kesksus toodab provintslust, sest arvatakse, et see ongi elu keskpunkt. Tegelikult see ainult piirab inimest. Meie elame praegu siin ja siin on meie elu keskpunkt – Riia on meile lähemal kui Tallinn. Minu jaoks pole enam mingit vahet – Riia või Brüssel või New York.

Milles näete oma talu tulevikku?

Toomasel on tuhandeid raamatuid ja on mõte rajada avalik raamatukogu, mida saaksid kasutada kõik välispoliitikahuvilised inimesed. See tähendab võimalust tulla Ärmale, elada siin ja teha vaimutööd.

On üsna tõenäoline, et Toomas Hendrik Ilves valitakse europarlamenti – mida see teile tähendaks?

Ta on juba praegu nii palju kodust ära, et ma ei usu, et see suurt muutust kaasa tooks. Brüsseli puhul on hea see, et saadikud käivad igal nädalavahetusel kodus. Tegelikult ma ei mõtle ega muretse, et oi, kuidas ma nüüd oma elu sean. On ju asju, mis on alati kindlad ja püsivad, nagu see talu siin. Kõige ülejäänuga vaatame, kuidas läheb.

Kas te viis aastat tagasi oleksite osanud ette kujutada, et te praegu just nii mõtlete?

Olen kogu aeg selline olnud, ja ma pole kunagi teinud mingit karjääri.

Sellele tahaks küll vastu vaielda.

Pidasin silmas karjerismi halvemas mõttes. Olen alati juhindunud pigem missioonitundest, ja seda ma möönan, et see on mul tõesti väga tugevalt välja arenenud. Kuid see ei tähenda iha positsiooni järele – kui see oleks peamine, poleks ma praegu siin.

Olen korp! Filiae Patria liige ja Eesti Asi on seal juhtivamaid ideid. Toomas oli üks neist, kes seda Eesti Asja kõige kõrgemal tasemel kandis ja tegi. Saimegi Toomasega 1997. aasta volbriööl Tartus tuttavaks tänu sellele.

Minu jaoks oli võimatu, et ma volbriööl Tartusse ei lähe, ostsin endale uue valge kleidi, panin autosse ja kihutasin kohale. Meid tutvustati, läksime tantsima ja tantsisime hommikuni.

Kas Toomas tantsib hästi?

Ta ei tantsi mitte kunagi! Ja ta pole mind ka pärast seda eriti tantsima võtnud. Tagantjärele mõeldes võin öelda, et kui oleksin teadnud, mis kõik tuleb läbi elada, siis kahtlen, kas oleksin üldse läinud.

Toomase olukord oli märksa keerulisem, tal olid lapsed.

Lastele ei ole see kindlasti kerge, kui vanemad lahku lähevad. Kuid kui Luukas ja Juulia siia tulid, saime kohe algusest peale hästi läbi. Kindlasti on oluline ka see, et Toomas väga hoiab oma lapsi ja lapsed teda. Nad usaldavad isa ning paljud probleemid jäid seetõttu ära.

Kui tihti te kohtute?

Lapsed veedavad suved siin ja üle aasta oleme koos ka jõulude ajal.

Tavaliselt meedikud oma kutsest kergelt ei loobu – teie tegite seda päevagi arstina töötamata.

Lõpetasin ülikooli peaaegu cum laude, ja loobumine oli mulle väga valuline. Tahtsin kindlasti edasi doktorantuuri minna, kuid ajad olid segased ning kui lõpetasin, oleks pidanud enne doktorantuuri veel kaks aastat internatuuris olema. Abikaasa töötas juba Tallinnas ja ma ei suutnud kaheks aastaks Tartusse jääda.

Kuidas sattusite «Welcome to Estonia» projekti juurde?

Olin juba kuus aastat Eesti Päevalehes töötanud ja tundsin, et mul on motivatsioonipuudus. Oma sünnipäeval, 20. aprillil, tegin peo, mulle kingiti sümboolne raamat «20. sajandi ikoonid» kaassõnadega, et ka minust on saanud üks Päevalehe ikoon. See oli nii õudne! Toomas tuli mulle järele, terve auto oli lilli täis – see oli nagu matuseauto, istusin sisse ja lihtsalt nutsin Järgmine samm oligi siia tulla.

Põgenesite maale?

Ei, seda kindlasti mitte. Olen sattunud elus sageli mänedþeri rolli, kuid kunagi eelistasin hoopis loomingulisi alasid. Kui maale tulin, otsustasin, et lähen sisekujundust õppima. Peaaegu läksingi, tegin juba Ivi-Els Schneideri juures meie maja sisekujunduse kavandeid. Toomas võttis maja jaoks laenu ja ütles, et raha on siin, tee valmis! Lõpuks küsis, et miks ma jätan sinnapaika kõik selle, millele olen nii palju aega pühendanud ja mida olen juba hästi tegema õppinud. Ma ei läinudki, ja siis kutsuti mind Eesti märki tegema.

Oli see kerge otsus?

Meil olid kodus rasked läbirääkimised, sest Toomas oli väga vastu – poliitikuna nägi ta asjade käiku ette. Mina ei uskunud, et avalikus sektoris käivad asjad hoopis teistmoodi kui äris. Avaliku sektori puhul oli esimene kogemus see, et tulemus ei huvita kedagi, loevad hoopis muud asjad.

Kaua taipamine aega võttis?

Sain aru, et kõigepealt tuleb hakata valitsuses lobitööd tegema, mis sellest, et nad ise olid selle projekti ellu kutsunud. Need olid poliitilised mängud.

Kas selle suure jama juures oli ka midagi positiivset?

Kogu see sisuline protsess oli iseenesest fantastiline ja tegelikult oli see ühe turundusinimese unistuste tipp. Nägin, kui palju on Eestis friike selle sõna kõige paremas mõttes – see oli tohutu annus positiivsust. Ajakirjanduses oli aga samal ajal nii palju negatiivset.

Miks selle kõige üle aga endiselt targutatakse?

Sest tegelikult läheb see meile kõigile korda, sest see puudutab meid. Selle üle arutatakse ja arvamused on erinevad, kuid alati tuleks lahutada probleem inimesest.

Meil Eestis käivad asjad vastupidi, olete seda ka ise kogenud.

Meil minnakse kohe persooni kallale. Kuid mina ei tundnud, et mind isiklikult oleks rünnatud.

Kirjutasite teemal, mida Eesti naised tahavad, mina küsin omakorda – mida teie tahate?

Olen suur unistaja, kuid teen iga natukese aja tagant inventuuri ja vaatan, mis minu unistustest on saanud. Selgub, et suur osa neist on täide läinud. Aga elu läheb alati teistmoodi kui planeerid, ja sellepärast olen igasugusest plaanide tegemisest loobunud.

Hästi, aga mõni unistus, mille täitumist te siiski soovite.

Tahaksin, et see talu taas elusaks ja säravaks saaks. Günter Verheugen, kes oli siin esimene külaline, kirjutas külalisteraamatusse, et loodab, et sellest kohast saab Eesti taassünni sümbol.

Mis ajendas Toomast kõrgeid külalisi Ärmale tooma – soov näidata oma juuri ja talupoeglik uhkus?

Muidugi! Kui ta siin, säärikud jalas, ringi kõnnib, on ta nagu ehtne mulk – uhkust täis oma valduste üle. Ja igaüks, kes mõne hea sõna ütleb, on kohe heas kirjas.

Kuidas teie ühised nädalavahetused välja näevad?

Tööd ja tegemised sõltuvad eelkõige aastaajast. Talvel tegeleme kokkamisega, sest Toomas on väga hea kokk. Kindlasti teeme sauna, ja kui Kadri magab, siis mina kirjutan.

Suvel, kevadel ja sügisel lõikab Toomas võsa, sest tal on isiklik vaen lepavõsa vastu. Praegu on taluõu kolm hektarit suur, kuid alguses oli see täiesti võssa kasvanud ja puud turritasid varemetest läbi. Eelmisel aastal hakkasin haljastusega tegelema.

Siis ei saa ju öelda, et pole taluperenaine.

Muidugi ei saa! Olen pärit Sakust, kuid kõik suved veetsin Võrumaal vanaema juures. Ma ei ole tõesti kunagi varem pidanud oma maatööde oskusi kasutama, kuid nüüd vaatan, et oskan kõike.

Ja kus on kangasteljed?

Kangastelgi ei ole, küll aga väga professionaalne õmblusmasin.

Aga see leib on ju ka teie tehtud?

Teen leiba igal nädalavahetusel. Leib ei jäta ühtegi eestlast külmaks ja on kõigile meie külalistele väga maitsenud.

Mis on see, mis teid Toomasega seob?

Just eile või üleeile sõnastas Toomas selle väga tabavalt: meil ei ole ühtegi asja, millest oleksime maailmavaateliselt erinevalt aru saanud. Ma mõistan, miks Toomas ei juhindu rahast, vaid oma ideaalidest ja missioonist.

Kes või mis on teie eluvaateid kõige enam mõjutanud?

Mõjutaid on olnud palju. Kindlasti minu väga range eesti keele õpetaja, tänu kellele tean, mida tähendab keele valdamise nauding. Ka minu teismeliseea sõber, kes õpetas mind kuulama head muusikat, samuti raamatud. Alliksaart, üht oma lemmikut, tean seniajani peast. Kõik inimesed jätavad meisse ju tegelikult oma jälje.

Ma ise tahaksin, et külalised võtaksid meie juurest kaasa tunde, et õnn peitub lihtsuses, ja teadmise, et kui oleme ise siirad ning juhindume headest kavatsustest, tuleb meil elus kõik hästi välja.

Rain Pikand,

kolleeg Eesti Märgi päevilt, Division McCann Eriksoni loovdirektor

Tundsin Evelini küll juba enne Eesti brändi tegemist, kuid otsest koostööd tegime siis esimest korda. Ta oli projektijuhina väga hea: esiteks oli ta alati väga konkreetne, teiseks väsimatu – tal olid materjalid läbi töötatud ja ette valmistatud ning ta tegi musta tööd, millega keegi tavaliselt tegeleda ei taha. Kui see projekt lõppes, mõtlesid paljud meie meeskonnast, et Eveliniga võiks ka edaspidi midagi koos teha.

Väga intensiivse suhtlejana võib Evelin põgusal kokkupuutel pisut võimuka mulje jätta, kuid meie koostöö ajal andis ta kõigile võimalusi ja jälgis väga täpselt kompetentsuse skaalat, mida Eesti marketingimaailmas tavaliselt ei tehta.

Usun, et see maale elama minek on Evelini puhul üsna fundamentaalne otsus, seda enam, et tänapäeva kommunikatsioonivõimalused enam kedagi ei piira. Mul oleks väga raske uskuda, et see on mingi poos või mäng.

Ando Kiviberg, Viljandi pärimusmuusikafestivali peakorraldaja, koostööpartner

Tunneme teineteist ajast, kui Viljandi pärimusmuusikafestival hakkas tegema koostööd Eesti Päevalehega. Selles, et lehest sai meie reklaamisponsor ja toetaja, oli väga paljuski Evelini enda isiklikku vaimustust. Evelin haakus ideega kohe ja oli veendunud, et me teeme tõesti midagi väga vajalikku ja üllast.

Inimesena on ta mulle väga sümpaatne, kuigi meie kokkupuude on olnud eelkõige tööalane. Meil laabusid asjad alati väga hästi, mõistsime teineteist suurepäraselt. Arvan, et selle põhjuseks oli meie sarnane maailmavaade. Evelin on väga täpne, kiire mõtlemise ja terase taibuga, kuid kahtlemata lisandub sellele ka tugev annus isiklikku sarmi.

See Mulgimaale kolimine ei tähenda ju mingit maailma lõppu minekut. Eesti inimene arvabki, et näe – läks maale elama, mis nüüd saab? Kui sa oled tubli inimene, saad igal pool hakkama. Mina arvan, et kui tal on selline võimalus – maal elada ja ennast seal teostada –, on see super!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.52