Ehkki selle hooaja heitlikud treeningolud on muutnud heitlikuks ka Eesti esisuusahüppaja Jens Salumäe võistlusvormi, loodab peatreener Hillar Hein, et Sapporosse MM-il suudab ta välja võidelda igati korraliku tulemuse.

Jens alustas hooaega optimistlikult, ent lootused on jäänud täitumata. Miks?

Suvi läks hästi, treeningud toimisid. Aga talve algul tulid tehnikaprobleemid: hüpperütm oli kehv, hüpped ei klappinud. Osalt seetõttu, et ei saanud ilma tõttu rahulikult lumetreeningut teha. Suusahüpped ei ole saaliala, ilm paratamatult mõjutab, eriti siis, kui tekivad probleemid.

Oli nende hulgas ka psühholoogilisi probleeme?

Oli. Kui tahad tipptasemel hüppaja olla, pead olema väga tugeva närviga. Kehva närviga mehel ei ole hüpetes midagi teha. Jens on tehniliselt hea, kui tal hüpped klapivad.

Kui palju mõjutab Eesti hüppajate allajäämist maailma tippudele taustajõudude nappus?

Loomulikult on suurtel võistkondadel taustajõud, mida meie endale lubada ei saa – see on väga kallis lõbu.

Edaspidi, kui tahame luua endale suurema meeskonna – praegu on meil vaid mõned mehed, kes käivad MK-l –, siis on vaja luua juurde korralikud taustajõud.

Ilma selleta ei ole hüppamine üldse mõeldav, sest tase on läinud müstiliselt kõrgeks. Aga taustajõud eeldavad kohe mitu korda suuremat eelarvet.

Kui palju on teil praegu abikäsi?

Palgalisi taustajõude ei ole, v.a üks soomlane, kes kuulub Venemaa koondise taustajõudude hulka. Ta valmistab väikse tasu eest MK-etappidel ka Jensi suuski ette.

Mida ütlete nooremate meeste perspektiivide kohta?

Mats Piho ja Illimar Pärn on kindlasti juba järgmine aasta tegijad. Nad on teinud võistlushüppeid 110 ja 120 meetri vahele, mis ei ole sugugi paha, kuigi koht iseenesest ei pruugi hea olla, sest kõik hüppavad hästi.

Aga poisid arenevad ja arvan, et järgmine aasta võib neilt loota ka MK-sarjas tulemusi.

Kui Tehvandi K-90 mägi valmis saab, siis millise arengutõuke see alale Eestis annab?

Väga kõva. Pooled suvised treeningud saab läbi viia Otepääl, siiamaani oleme kogu aeg käinud väljas. Samamoodi talvel – need mehed, kes käivad välismaal võistlemas, tulevad koju ja saavad siin rahulikus miljöös harjutada. Kui suurelt mäelt tuleb hüpata, siis seda võimalust tuleb ikka mujalt otsida.

Hüpetes ei saa nagunii kogu aeg treenida ühe mäe pealt. Siis tuleb arengupeetus – stamp tuleb sisse. Tipud ei hüppa hooaja sees kunagi üle kahe-kolme päeva samalt mäelt, alati otsitakse seejärel uus mägi.

Samas on Tehvandi K-70 mägi väga vana – mis jälje see jätab?

See segab kindlasti, et K-70 on amortiseerunud. Tallinnas on 50 meetri mägi, aga vahe K-90ga jääb väga suureks. Hirmsasti on vaja, et ruttu-ruttu, kui uus mägi valmib, saaks ka K-70 mägi korda. Siis oleks meil treenimiseks head tingimused.

Kui palju K-120 mäe puudumine tunda võib hakata andma?

MK-võistlusi ei toimu juba viimased kolm-neli aastat üldse teistel mägedel kui ainult suurtel, ehkki MM-il ja olümpial on 90 meetri mäe hüpped veel traditsiooniliselt kavas, olgu see hill size’i järgi tegelikult 100 või 102 meetrit.

Millal võib loota, et Eesti hüppaja võidab MM- või olümpiamedali?

Medalivõit on väga ekstreemne lootus kõigile, mitte ainult meile, eestlastele. Aga meil tulevad peale sellised mehed, nagu Illimar Pärn ja Mats Piho, kes on väga head ja osavad. Lihtsalt on vaja hea tehnika leida – ja miks mitte ei võiks siis ka medal tulla!

Loe ka Postimehe suusablogi.