| Tere, Lennart, ajakirjanduses on palju juttu olnud teie julgetest ideedest ja tegudest. Olete viimased aastad veetnud ilusas Leesi rannakülas ja pälvinud siinsete elanike lugupidamise. Kuidas te siia sattusite?
Tere! Tulin siia jah mõned aastad tagasi Tamsalust. Olin seal pool elu ametis Tamsalu Viljasalve vahelagede operaatorina. See oli väärikas asutus. Meie salvedes oli suurem osa Eesti riigi viljareservist. Aga siin mõned aastad tagasi hakkas üks jama pihta. Tuldi, vaadati ja öeldi, et reservi ei ole enam, et minu ülemused on sulid ning pannakse kohe kinni. Mind lihtsalt koondati ja siin ma nüüd olen. Elu, noormees, see on elu... ja näed, mis juhtub, kui ühtäkki reserv otsa lõpeb.
Kosisite naiseks Leesi küla naised, on see teie esimene abielu?
See on minu teine abielu. Esimene naine, kellega mitukümmend aastat olin koos elanud... noh, läks teise mehe juurde. Talle ei meeldinud see jalgpallimeeskonna ostmise mõte. Muudkui korrutas, et ega sa mingi Abramovitš ole, ja et üldse on jalgpallimeeskond üks jama asi, et tema peab siis kõigi sokke pesema jne. Lõpuks lasigi jalga.
Nüüd mõtlesin, et võtan kohe rohkem naisi. Kui üks ära läheb, siis pole häda midagi. Reservi peab olema, noormees, reservi!
Kuidas on teil lood järeltuleva põlvega, kas pisiperet on ka varsti loota?
Praegu veel täpselt ei tea, liiga värske värk. Aga esimesest abielust on mul poeg. Ants on nimi. Ta on täitsa isasse – selline laia haardega ja julge. Nüüd mõtlesin, et võtan kohe rohkem naisi. Kui üks ära läheb, siis pole häda midagi. Saatsin poisi kolm-nelikümmend aastat tagasi sõjaväkke ja nüüd on mees kõrgel kohal, lausa mingi ülemjuhataja. Kirjutas, et on just kuskil lõunamaal vägesid juhatamas, ning kui tagasi tuleb, korraldab ka siin kohe ühe vägeva reservõppuse – et tagalas pekki ja popkorni õgivad mehed mõikaksid, mis tunne on talvel metsas, külmaga... noh, telgis lõdiseda näiteks. Konkreetne mees on see minu Ants. Olen ise ka praegu reservis ja lähen poja õppustele igal juhul.
Kas poja militaarhuvi on isalt päritud?
Ei usu, mina sõjas pole käinud ja sõjakas ei ole. Olen küll Nõukogude armeeteenistuse läbi teinud, aga see oli rohkem selline pullitegemise värk. Teenisin lennuväes Tartu Raadi lennuväljal ZILi juhina. Kõik ikka küsivad, et mis või kus ma selle ZILiga seal lennuväljal tegin. Räägin siis jälle seda vana anekdooti... et need Vene pommitajad ja hävitajad olid sellised logud, et neid pidi igal hommikul ZILiga käima tõmbama. Osa lennukeid ja eriti helikopterid olid nii pees, et läksid alles õhus käima. Nalja sai palju. Tegelikult vedasin selle ZILiga hoopis lennukikütust. Lasksin poistel ehitada autole reservpaagi. Peaaegu kõik Lõuna-Eesti sääreväristajad olid veel mitu aastat pärast minu demobiliseerimist lennukibensu peale timmitud. Ja mis sa arvad, mis kütusega see minu praegune traktor õigesti pöördesse läheb, tavalise diisliga sellist elukat nii peeneks ei aja, noormees.
Õõnestasin niiviisi ka tolleaegset korda, sest kui pommitajal benss otsa saab, siis..., noh, saad aru... neid tuli seal ikka mitmeid enne maandumisrada alla. Riigikogu valimised on tulemas. Kas teil pole tulnud mõttesse poliitikasse sukelduda, korjaksite ju pingutuseta kõik oma küla ja arvata võib, et kogu ümbruskonna hääled?
Ei tea, pean tunnistama, et ega ma sellest poliitikast suurt jaga. Aga mulle meeldib Reservierakond. Inimene ei pea mitte kõikse aeg peost suhu elama, riigikorda kiruma või muidu abitult lalisema. Te mõtlete ilmselt Reformierakonda?
No siis ma ei tea... ei... ei... mind see poliitika ei huvita. Oleks veel, et Reservierakond, siis isegi mõtleks võib-olla. Jalgpallimeeskond, naised, uhke sporttraktor... öelge, Lennart, kas olete oma eluga rahul või on lähitulevikus veel mõnda uudispauku teie kandist oodata.
Nii ja naa. Ega mina tea, mis elu toob. Aga üks on kindel – inimene ei pea mitte kõikse aeg peost suhu elama, riigikorda kiruma või muidu abitult lalisema. Ka Roman Abramovitši jättis naine pärast jalgpallimeeskonna ostu maha, aga Abra ei heitnud meelt ja hankis maailma kõige pikema kaatri.
Olen siin meie paadimeistritega ka natukene asja arutanud ja... nagu olen aru saanud, siis nende taha asi küll ei jää. 
|
kõik galeriid
