Sarnaselt varasemate aastatega on ka tänavu humanitaar- ja sotsiaalteaduste
valda kuuluva kirjanduse väljaandjad tegelenud peamiselt Nõukogude ajast jäänud
lünkade täitmisega.
Mõisted nagu «Oidipuse kompleks» või «mõnutekst» on
Eesti kultuuriruumis ringelnud juba aastaid, kuid eestikeelsete tekstide
puudumise tõttu jäänud laiemale ringkonnale kuulujutu tasemel teadmiseks.
Keegi mainis, pool mõeldi juurde – ja parema puudumisel kõlbas selline
kuulujutu-Freud või kuulujutu-Bartheski. Nüüd on võimalus kontrollida, kas
kuulujutt ka tõele vastas.
Kui vaadata ilmunud raamatute
valmimisaastaid, siis selgub, et suur osa neist on enam kui 50 aastat tagasi
kirja pandud. Arvestades tempot, millega muutused humanitaarteadustes toimuvad,
on eesti keeles ilmuvad raamatud mitte enam kultuuri- ja kirjandusteaduse,
sotsioloogia või filosoofia, vaid nende teaduste ajaloo valda kuuluvad.
Ühe teaduse ajaloo vastu tunneb aga huvi arvestatavalt vähem lugejaid
kui selle teaduse uusi arenguid kajastavate kirjutiste vastu, see täidaks lisaks
lünkadele ka oma peamist ülesannet – aitaks tänapäeva maailma kirjeldada,
seletada, sellest paremini aru saada.
Seetõttu soovitus kirjastajatele:
eesti lugejate kultuuriliste mälulünkade täitmise kõrval võiks ette võtta ka
mõne just praegu olulise mõtleja just praegu olulisel teemal kirjutatud tekstide
väljaandmise.
Näiteks aasta tagasi ingliskeelsena ilmunud Slavoj Žižeki
kirjutis «Naabrid ja teised koletised» (nagu ka kogu naaberluse-teemaline
kogumik, kust see pärit on) leiaks praegusel naabriarmastuse ja -viha vahel
kõikuvas kultuuris sooja vastuvõtu.
