Volmeri arvates on tal sellel pildil ainult aupaiste puudu. Foto: Liis Treimann

Olgugi päev piisavalt poisike, on Volmer juba jõudnud mitmes kohas asjad joonde ajada. «Lähen kodunt välja – pime, tulen koju – taas pime,» iseloomustab ta oma päevarutiini.

Hardi Volmer, jääb mulje, et tegelete ühtaegu saja asjaga.

Ühel ajal saja asjaga tegelda ei saa. Juba kolme asja korraga teha on keeruline – kuigi lühikest aega on sedagi ette tulnud.

Vahepeal kiskus olukord päris keeruliseks, aga «Pehmed ja karvased saavad jalad alla» esietendus Draamateatris on nüüd läbi, saime hakkama. Praegu on mu põhiline töö Priit Pärnast kõneleva dokumentaalfilmi monteerimine.

Lõhestatust sisimas ei teki? Et kes see Volmer ikkagi on – filmitegija, teatrikunstnik, muusikamees?

Ei teki. Kui laval leelotan, siis ma lavaeskiisidest ja filmistsenaariumist ei mõtle. Meditsiinis on selle kohta oma diagnoos, aga nii skisofreeniline see ka pole. Need asjad pole väga erinevad. Pealegi ei pea ma end eriliseks lauljaks, rohkem olen ikka seotud teatri ja kinoga.

Kust Hardi Volmer palka saab?

Olen juba mitmendat aastat kunstiakadeemia dotsent, õpetan oma õpitud eriala – stsenograafiat.

Kui palju peaks raha olema, et hästi elada?

Peaks olema nii palju, et ei tuleks sellele iga päev mõelda. Teisalt jälle, kui on liiga palju raha, siis pead ka kogu aeg sellele mõtlema.

Teil on nii palju?

Ei ole. Kuid teades, mis ümberringi toimub, ei tohiks ma nuriseda. Oleks küll lihtsam, kui saaks süveneda ega peaks end sellepärast killustama.

Selline peost suhu elamine on paratamatult paras närvihaigus.

Nagu ma mainisin, oleks minu puhul ilmne patt väga palju viriseda. Aga ma olen kord selline viriseja ja iriseja (muigab vaevumärgatavalt). Viskiklubis on meil kõigil auametid. Minu auamet kõlab: paanikasektori juhataja. Selline inimene, kes ennekõike asjade probleemse külje esile lohistada püüab.

Jaburaid juhtumisi tuleb tihti ette?

Iga inimesega juhtub naljakaid asju. Mis on koomiline? Igasugused jaburad, totrad situatsioonid. Üldjuhul ongi see teise inimese kimbatusse sattumine... Aga kui see juhtub sinuga, siis oleneb, mis tasandil sa seda ise tajud. Endal tavaliselt ei ole siis naljakas.

Mida naljakat teiega täna juhtus?

(Jääb mõttesse.) Käisin praegu näiteks siinsamas nurga taga köögipoes. Miskisugune pätt oli poes, hakkasin väljuma, tema jooksis mulle ukse peal otsa – sain aru, et midagi on lahti, ja püüdsin teda kinni krabada. Aga noh, need kotid ja värgid olid kõik käes, ei saanud teda kinni püüda. Lõppkokkuvõttes ongi hea – mine tea, mis oleks juhtunud... Pärast lähed ise kohtu alla, kui sellisele pätile midagi teed, sest meil on seadused sedapidi, et pätti ei tohi puutuda.

Kui keegi oleks juhtunut kõrvalt filminud, oleks see päris tragikoomiline välja näinud. Ma püüdsin teda kinni pidada, aga ta oleks võinud ju noaga lüüa või poe segi peksta. Aga see on selline värk, mis meie ühiskonnas on kuidagi loomulik. Päris jube.

Olete läbi aja sotsiaalselt tundlik olnud.

Mis see nali muud on, kui inimese enesekaitserefleks. Tsiteerides Priit Pärna – see on nõrkade lohutus, kui seisad silmitsi mingi vääramatu jõuga. Jääb üle ainult välja naerda, sest mida muud sa teha saadki.

Tuleb selline jõuetuse tunne tihti peale?

Inimene ju kalestub ja blaseerub aegade minnes... aga pean tunnistama, et ikka tuleb. Aga issanda päike läheb enne looja, kui selle pika nimekirjaga maha saab.

Hea on muidugi ka hukka mõista, kui protsesside algpõhjused ja põhjuslikud seosed jäävad sulle hämaraks. Siis on hea ilkuda ja iriseda... Aga irisema peab, see on samuti sotsiaalne aktiivsus. See on suunatud tölpluse, lolluse, künismi ja nihilismi vastu. Kui need sind lähedalt puudutavad, on see vastik.

Olmetasandil tuleb selliseid asju ikka ette, kuid hoopis hirmutavamad on suured protsessid. Ei saa aru, miks meie ühiskond on nagu Tagurpidi-Antsla, kus paljude asjade põhjuseks on lihtsalt lollus või raha ja võimu abielu sõgedam külg.

Olete te pidanud oma seisukohtadest lahti ütlema, väärtushinnanguid muutma?

Küllap olen, sest aktiivne elu on kulgenud muutuste ajal, kogu aeg millegi ootuses.

Kogu aeg kiirem või hillitsetum üleminek... Paratamatult moondab see ka sinu seisukohti.

Vihkasite te nõukogude võimu?

Jah. See oli gos-strah, tõlkes riigi hirm. Mida sa kardad, seda sa vihkad.

Ei saa öelda, et ma mingist erilisest dissidendiperest pärit oleks, mu vanemad olid, kuidas tollal öeldigi... kultuuriproletaarlased (muigab). Mõnest asjast räägiti vihjamisi, mõnest otse.

Kas uuel ajal pole teile ettepanekut tehtud, et tulge välismaale, saate hoopis paremad võimalused?

Ei ole. Piiri taha võidakse kutsuda animaatoreid, kes teevad tehnilist tööd. Filmilavastajaid ei taha keegi. Neid on igal pool nagu kirjusid koeri (naerab).

Aga kui pakutaks võimalust, kas siis läheksite välismaale elama?

Ei. Võib-olla 20 aasta eest oleks sellele tõsiselt mõelnud. Aga nüüd olen nii paljude niitidega ammuilma seotud, ja suurem osa elust on juba seljataga... Mis sa siin enam jooksed. Mingis mõttes on elu aktiivsemad aastad puhtfüsioloogiliselt ületatud.

Samas ei saa öelda, et ootaksite, käed rüpes, pensilejäämist.

Püha perse! Kesse siin, Eestis, sellist asja ootaks? Hõivatus käib tõusude ja mõõnadega, mõnikord kipuvad asjad kuhjuma ja mõnikord on tühimik... Elu koosnebki rütmidest, pulseerib. See on laineline liikumine.

Sellesama tundmuse pärast hakkasitegi muusikat tegema?

Ei, sel on teised põhjused. Hakkasime bändi tegema keskkooli ajal, siis oli vaja energia välja müristada ja popp poiss olla. Kui kitarret mängisid ja laulsid, olid kõvasti popim vend (muigab). Mõned jäävad kuidagi juhuse tõttu pikemaks selle juurde – mina olen pigem pühapäevalaulik.

Praegu on Singer Vinger, nagu mina öelda armastan, legend, kes hakkab müüdiks muutuma – iga penni peale ei jookse. Ei esine eriti tihti, aga kui, siis korraliku raha eest. Mis seal salata, eks see on üks lisasissetulekuallikas. Osalt on see Eestis ka majanduslik sundus, et tuleb mitut asja teha – kes vähegi saab, teeb kaht-kolme otsa.

Teatri, kõrgkooli ja kino poole pealt muusikategemisele viltu ei vaadata?

Küllap see ikka natuke segab inimest tõsiselt võtmast. Eestis mitte nii väga, pigem välismaal. Seal on heaks tavaks, et inimene pühendub ühele kindlale liinile, ja kui selgub, et tegeled veel selle ja teisega, ollakse hämmeldunud. Eestis ollakse aga sellega harjunud ning see on mõnes mõttes loomulik.

Teie olete aga mitmel alal väga edukas.

Ma pole VÄGA edukas. Ma olen... kuidas võtta... mingil määral edukas, sest muidu ma seda ju ei teeks.

On bänditegemisega tulnud tuntus teile ka mõne muu projekti toonud?

Täitsa võimalik. Mis teha – kui bändiga telekas esined, jääb su nägu meelde. Ja tänu sellele on see nii-öelda odav populaarsus kergem tekkima ja säilima – teatrikunstniku või filmilavastajana jääd tagaplaanile. Aga kui laval kargad ja tola teed, siis su nägu fikseerub.

Kui tähtis see teile on?

Fakt on see, et positiivne tuntus võib elus aidata. Kuigi sellega kaasneb ka tänaval järelehõikamine ja ebamugavam tähelepanu, on meeldivat poolt siiski rohkem.

Olete te suur pidutseja?

Kuldses keskeas suudan loobuda. Vanasti ehk veri vemmeldas ja kippusin igast võimalusest kinni haarama. Et igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke (muigab).

Kogemus näitab, et toredamad peod kipuvad olema ootamatud.

Aitab alkohol maailma asjades selgusele jõuda?

Ma ei usu, et joomine kuidagi iseenesest valgustuslik oleks. Kuid sotsiaalses mõttes on see oluline, aitab inimesi lähendada. Ütleme nii, et juttu jätkub kauemaks.

Mõni tõsisem kodusõda on ka tulnud elus maha pidada?

Midagi sellelaadset on ette tulnud küll, lõppeks olen ma ju lahutatud. Aga see pole kunagi olnud midagi füüsilist. Nii impulsiivne ma pole, et tahaks teisele inimesele kallale minna ja siis valan viha kodutehnika peale välja. Pigem elan kõik seesmiselt läbi.

Kuidas lahkuminekuni jõudsite?

Lahutus oli asja formaalne külg, lahkuminek oli väga raske. Sain aru, et muud varianti eriti põle. Pigem olin sunnitud lahkuma, ja ütleks, et mitte enda initsiatiivil – tehti selgeks, et pole mõtet enam jätkata, ning pidin ära kõndima kohast, mida pidasin oma koduks.

Polnud kuhugi väga minna ka.

Muidugi ei taha ma väita, et mul mingeid patte hingel poleks olnud. Polnud aga mingeid üheseid sigadusi, see värk kipub ikka kompleksne olema.

Mis on eduka suhte saladus?

Ühest retsepti pole. Mõnel paaril on see ennekõike vaimsel tasandil, mõnel läbi sängi. Mina ei kujuta ette ideaalset paarisuhet, milles seksuaalne külg vähetähtis oleks. Kaldun arvama, et enamik suhteid vormistub, sünnib ja sureb voodis. Kui seal klapp ära kaob, kandub see kohe ka kõigele muule üle.

Aga armastusse esimesest silmapilgust usute?

See on rohkem poeetiline liialdus. Ihuline keemia võib tekkida, selleks pole palju vaja. Aga kõikepurustav, kirglik, meeletu armastus... Pigem arvan, et protsess, mille tulemuseks on pikem suhe, on palju vaiksem, vaevanõudvam ja mõistuslikum kui pelk -seksuaalne tõmme.

Mis teid õnnelikuks teeb?

Ikka see vastastikune rahulolu. Sinul on teistest hää meel ja saad aru, et teistel on su olemasolust hää meel. Midagi sellist hingerahu laadset. Et saad südamerahus magama heita.

Teie saate?

Jah. Seda küll.

Hardi Volmer

Sündinud 8. nov 1957 Pärnus

Haridus:

Pärnu 2. keskkool 1976

Tehnikakool nr 4 1978, meeste ja laste ülerõivaste rätsep

ENSV Riiklik Kunstiinstituut 1985, teatrikunstnik

Pärast ERKI lõpetamist asus tööle filmistuudiosse Tallinnfilm nukufilmi lavastaja ja kunstnikuna, töötades samal ajal pidevalt vabakutselise lavastuskunstnikuna pea kõigis Eesti ja mõningais välismaa teatreis.

Volmer on lavastanud ja kujundanud 12 nukufilmi, ühe lühi- ja kaks täispikka mängufilmi, ühe dokfilmi, ühe teleseriaali, paar TV sarisaadet.

Loonud üle 70 lavakujunduse, neist kolm lavastanud. Viimane lavastus «Pehmed ja karvased saavad jalad alla» esietendus Eesti Draamateatris 3. detsembril 2004. Lavastanud ja kujundanud ligi 20 eri tehnikas reklaamklippi ja umbes 10 muusikavideot. Kujundanud raamatuid ja teatriplakateid. Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna dotsent ja rockbändi Singer Vinger laulja.

Lapsed: Anu (17) ja Lill (7).

Arvamus

Riho Unt,

kolleeg ja sõber

Võib öelda nii, et on kaks erinevat perioodi. Kui me Hardiga koostööd tegime, oli ta suhteliselt avatud noor tudeng, nagu ma isegi. Võib-olla on ta momendil tõsisemaks ja kinnisemaks muutunud, aga ta on vahva ja avatud sõber.

Paar ööd on meil tulnud koguni ühes voodis veeta. Olime nimelt Kopenhaagenis 80ndate lõpul avangardfilmide festivalil, kus ilmselt pidid olema koos homod ja muud sellised nähtused. Meidki pandi suurde voodisse, aga meie keerasime seal ainult tubakast sigarette ja siis magasime. Muud midagi ei juhtunud, võin ausalt öelda.

Kui olime aga oma filmiga «Sõda» Shanghais festivalil (film võitis seal ka auhinna), oli hotellis meie käsutuses kuus tuba umbes 250 ruutmeetril. Seal olid meie magamistoad nii lahus, et hommikul ei leidnud isegi üksteist üles.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67