Mõlemad tegelevad kunstnikena heli ja muusikaga, kehastades täiesti vastandlikke poolusi – Creed töötab popmuusika (naudingute) äärmuseni kontseptualiseeritud vormiga, Hausswolffi teatakse kui «sagedussõdalast» – tema heliloomes pole vähimatki «muusikalist» elementi, ainult puhtad helisagedused (ebamugavus). Creedi bänd Owada on rõõmsalt kaaperdanud meelelahutuse napakama poole ja keeranud sellele mitu iroonilist vinti peale. On «valesti» struktureeritud poprokilugusid, on üheduurilugusid, on lugusid, mis koosnevad kromaatilise heliredeli läbimängimisest üles ja alla. Popbändile kohaselt on laulusõnad lihtsatest asjadest: tähestiku, põhiarvude või algkooli tasemel matemaatiliste tehete läbilaulmine, ühest sõnast, näiteks «nothing», koosnevad laulutekstid jne. Helikeelelt meenutab Owada veidi noort Joe Strummerit ja The Clashi, samas «ükskõik millist» 1990ndate briti kidrapopi bändi. Oluline komponent Owada esinemise juures on ka Creedi vahetekstid, artist talk’id, mis kasutavad sitcom’i vormi, kuid väljendavad tema vastuolulisi kunstifilosoofilisi avaldusi à la «Ma ei usu eriti tähendustesse. Samuti ei usu ma ka millessegi muusse». Hausswolff jällegi kasutas ära loengu või täiendusõppe vormi. Kummaline oli olla puupüsti täis saalis, kus näitlejad vähimagi huumorita tutvustasid hoolega kuulavale publikule piinamistehnikaid. Kuskil polnud silti: «Don’t try this at home». Efekt oleks ilmselt veel täiuslikum olnud, kui turvaliselt tuttavate näitlejate (Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa veenvad osatäitmised) asemel oleks tekste ette kandnud mõni tõeline kapo või gestaapo «koolitustöötaja». Erinevaid piinamistehnikaid (vesi, elekter, heli) kirjeldavate plokkide vahemängud koosnesid kõikjalolevast (kord madal-, kord kõrgsageduslikust) helist ja publikule näkku suunatud valgusest, mille eest polnud võimalik põgeneda. Hausswolff mängis sellega üsna kavalalt ümber minimalistlike heli- ja valgusinstallatsioonidega kaasaskäiva «transtsendentaalsuse» – siin oli kõik taandatud kehale kui manipuleerimisobjektile. NU performance’i festival 2.–17. novembrini Kanuti Gildi saalis ja Von Krahli teatris --------------------------------------------
Veel arvamuskilde NU performance’i festivali lavateostest Leonhard Lapin «Multiplitseeritud inimene» Eesti lähikunstiloos on «Multiplitseeritud inimene» seotud ennekõike Leonhard Lapini isiku fenomeniga. Võõrale silmale ilmselt tundubki, et tema ühe vaimse isa Kazimir Malevitši maailmanägemust on lihtsalt tehnoloogiliselt apdeiditud ning maitsestatud luule ja muusikaelementidega. Siiski mõjub säärane «multimeedia», nagu Lapin seda nimetab, üle ootuste värskelt, ja ma ei mõtle ainult teleekraanide toomist teatrilavale. See on piisavalt abstraheeritud sisuga, et toimida ajastuüleselt. Ei tea, kuidas teatri- või muusikaloolased seda lavateost hindavad, ent keskmise kunstikiibitsejana olen ma ehk juba liiga palju lugenud selle uuenduslikkusest, avangardsusest jne. Lühidalt, legend on juba sündinud ja teha pole enam midagi. Mis jääb faktiks, on see, et tollased rajumad pead said hakkama päris korraliku vaatemänguga, mida ei pea tagantjärele sugugi häbenema. Andreas Trossek -------------------------------------------------------
Douglas Dunn «Tithonus» Susanne Linke «Akuutne» ja «Im Bade wannen» Muidugi, USA esimeste postmodernistide hulka kuuluva Douglas Dunni nimi oli mulle tuttav ja loomingki video vahendusel põgusalt tuttav. Aga aastatetagune videopilt on midagi hoopis muud kui higistav-hingav, luust ja lihast inimene siin ja praegu. Dunni «Tithonus» – pealkiri viitab antiiktegelasele, kel oli küll igavene elu, paraku aga ilma igavese nooruseta – on hulk pimedusega punktueeritud stseene, otsekui oleks üksteise otsa
lükitud ajas tuhmumatuid pärle. Need tantsu-, popkultuuri- ja poliitilist elu ning iseennast ja oma loomingut irooniliselt kommenteerivad ja avavad pildid – mõned muusikaga ja teised ilma – teevad tänu Dunni elu- ja kehakogemusele hetkeks lahti ukse senitundmatusse, sõnades seletamatusse maailma. Horisont avardub, miski muutub... ja siis uks sulgub, jättes alles üksnes mälestuste kaja. Sama rikastav oli oma silmaga näha Susanne Linket, kelle teoste «Akuutne» ja «Im Bade wannen» puhul ei imetlenud mitte ainult saksa tantsuteatri ühe alusepanija suurepärast kehavalitsemist, vaid ka mõtterikkust ja töid vürtsitavat peent irooniat. Vana (modern)tantsija on kui kvaliteetne vein, mis aja jooksul üha paremaks muutub. Heili Einasto |
