| Rõivastilistiliselt vastavalt: pruunid sandaalid koos nende alt kumavate sokkidega, rohelised hipiketsid ja tumedad šikid kingad. Viimaste omanik, muide, siseneb alati akna kaudu. Esiteks on ukse ees mööbel ja teiseks on aken ometi stiilsem. Tempo ja killutuli Pole ilmselt keeruline arvata, et selline kompott ühes ruumis koos eksisteerides parasjagu koomikat tekitab. Tom rebib kildu, Colin ei saa aru ja Tolen arvab, et see kõik on labane. Olukorda vürtsitab naiivne möödakäija, noor neiu Nancy (Külli Teetamm), kes otsib Noorte Naiste Kristlikku Ühingut (NNKÜ). Loomulikult ta seda ei leia ning jääb erinevatel põhjustel poiste juurde majja pidama. Hoogne rütm on Priit Võigemasti lavastuse põhitrump. Tempot hoiab üleval peamiselt Tõnn Lambi kaasahaarav karglemine, suurelt ja puhtalt väljamängitud žestid, vahetpidamata keskpärast kildu tulistav tekst ning küsimused stiilis «kas sina tead, mis vahe on elevandil ja postkastil?». Igal juhul oli Tõnn Lamp ainus näitleja, kelle kohalolu täitis kogu lavaruumi. Näidendi tõlkija Kristjan-Jaak Kanguri hinnangul olevat näitlejate tekstis ka päris improvisatsiooni, milleks Ann Jellicoe kõnekeelne ja lobe materjal kahtlemata võimalust pakub. Karakterite arengust pole «Nõksu» puhul mõtet kõneleda, sest maskuliinses kolmiktuumikus pole etenduse lõpuks mingeid muutusi märgata. Ilmselt võiksid poisid veel vähemalt kümme aastat samas stiilis ringi rokkida. Külli Teetamme kehastatud Nancy suudab siiski vähemalt korra tüki jooksul üllatada – kui hiirekarva halli palitu alla mattunud tagasihoidlikust plikast kargab välja neurootiline elajas, kes rahuldamata naise närvilisusega värvirulli haarab ja seina võõpama kukub. Ise sinna juurde midagi nõialikult sajatades. Kuumad kuuekümnendad, noored täkku täis poisid, rock’n’roll The Beatlesilt ja The Doorsilt ning juba esimese viie minuti jooksul läheb jutt voodile. Mõne aja pärast veeretatakse logisev-krigisev raudkolakas ka lavale. Otsesemat märki on raske otsida. Mida sellega aga peale hakata? Stseen sellest, kuidas seksijumal Tolen selgitab kühmus seljaga äbarikule Colinile, mismoodi naisi saada, on Võigemastil päris huvitavalt lahendatud – pimedal laval laseb seksuaalvalgustust vajav Colin suurele juhile ja õpetajale Tolenile õrna sinakat valgust näkku. Wannabe-hipindus Kogu selle situatsiooni koomika tekitamine on lavastuslikult asetatud etenduse selgroo Tõnn Lambi õlule, mis muudab kogu olukorra veel topeltjantlikuks. Õnneks ei puudu kergemeelsest komöödiast ka mõnus irvitus kogu kuuekümnenda- te hipipõlvkonna wannabe-hoiaku üle, mis on samuti koondatud Tomi karakterisse. Ilmekamaid näiteid on noorsandi vankumatu soov elada tühjas toas, mille seinad on värvitud kolme tooni musta ja valge variatsioonides ning milles ei leidu ühtki mööblitükki. Raudvoodi võib jääda, aga vaid juhul, kui see on ese ja mitte mingil juhul mitte midagi nii labast kui voodi. Sest tühjuses peitub ju suure kunsti saladus. Tuleb muidugi tunnistada, et kogu huumori oleks suurepäraselt ära mahtunud ka tunni aja sisse ning teine vaatus oli juba pisut liig. Siiski täitis komöödia oma eesmärgi – naerda sai ja mõelda polnud vaja. Uuslavastus Ann Jellicoe «Nõks» Lavastaja Priit Võigemast Mängivad Tõnn Lamp, Mart Toome, Alo Kõrve, Külli Teetamm Esietendus Tallinna Linnateatris 17. novembril |
