Esimesest soolokontserdist Estonia kontserdisaalis saab tänavu kolmkümmend aastat. Ajaratas on teinud sestpeale mõned pöördelised ringid ning toonud kaasa hulga unustamatuid ülesastumisi. Ent ka nalja on saanud – kas või siis, kui maineka Baieri Riigiooperi lavale peaproovi tõtanud Randalu tervitas äkitselt publikust pungil saal. Ning pianist, olgugi et saabunud eesriiete vahelt ja fraki asemel harilikus sviitris, asetas käed klahvidele ja lasi heli-imel sündida.Viiekümnendat sünnipäeva tähistab Saksamaal elav Randalu aga sel nädalalõpul Eestis. «Omamoodi ilus rajajoon on mängida sünnipäeval kodulaval, olles vahepeal hulga ringe ära teinud,» leiab ta. Avaldage lugejatele saladus – kuidas olla aastakümneid oma ala tipus ja ikka veel sellest vaimustuda? Kui üheksakümneselt Artur Rubinsteinilt küsiti, kuidas ta kõrges vanuses nii hea välja näeb, vastanud maestro: «Eks see tuleb sellest, et ma pole eluaeg tööd teinud.» Kindlasti on ta oma elus meeletult palju harjutanud, kuid pidas silmas just seda heas mõttes andmise ja saamise rõõmu, mis muusikategemisega kaasas käib. Seda vaimustust, mis muusikut tabab, kui muusika temaga rääkima hakkab ning kogu harjutamisega kaasas käiva vaeva unustama paneb. Olete seda nimetanud muusika sees elamiseks. Just. Selles elemendis olemine peab olema üks osa sinust endast. Pingutada ja nullist alustada tuleb ikka. Isegi siis, kui ootused juba kõrgel on, ei küsi publik, kuidas sa ennast tunned. Tullakse imet kaema ja kunstniku Sisyphose töö on seda luua; ei rohkem ega vähem. Teie artistitee võib kõrvalt paista sellise sujuva kulgemisena – mõjuka konkursi võit avas ukse maailma prestii˛ikatele kontserdilavadele, sealt edasi tuli kolimine Saksamaale ja hilisem õppejõuamet. Mida need sammud aga teie jaoks tähendavad? Eks me elame oma ajas ja ruumis ning mõnedki protsessid kulgevad meist sõltumatult. On asju, mida me määrata ei saa, ning on asju, mida püüame otsustada. Olen aga saatusele tänulik, sest muusikaga ja klaveriga olen saanud teha kõike, millest unistasin. Inimene harjub kõigega. Demokraatia on praegu iseenesestmõistetav, kuid mina mäletan veel aega, kui Soome vabariik oli lähedal, ent siiski kättesaamatu. Õppisin toona ära ka soome keele, et maailmast adekvaatset pilti saada. Nüüdki, kui siia tulen, vaatan ma alati heameelega Soome TVst sealseid päevapoliitilisi arutelusaateid. Ma arvan, et praegu pole Tallinnas enam palju inimesi, kes innukalt Helsingi poole vaataks – nüüd vaatame hoopis kaugemale. Aga iseäranis ülelahenaabrite muretsemist oma maa ja rahva pärast tasuks silmas pidada. Sealt on palju õppida. Välismaal elamine annab võimaluse ka Eesti elu kriitilise pilguga vaadata? Eks ma ikka vaatan siinset tegelikkust, iseäranis kultuurivaldkonda, mõneti kriitiliselt. Näiteks Tallinna muusikakeskkool on Eesti hüppelise majandusarenguga võrreldes masendavalt kehvas materiaalses seisus. Mulle kooli vilistlasena teeb see väga haiget. Väikese rahvusriigi ülesanne on aga professionaalse muusikakultuuri käekäikäigu eest hea seista. Vaatlen riiki kui üht toimivat organismi. Et see funktsioneeriks, tuleb kõikide organite eest hoolt kanda. Professionaalne muusikakultuur on selles kehas üks elutähtis organ. Kindlasti pole see aga pimesool, mis lõigatakse välja kohe, kui valu tegema hakkab. Muusikakultuur on riikliku iseseisvuse lahutamatu koostisosa. Kuid kas te ise 30 aasta eest muusikakeskkooli abituriendina Estonia laval seistes aimasite, et ees ootab tipp-pianisti elu? Nägin hiljuti just üht dokumentaalfilmi, milles viiuldaja Ida Händel teatas juba plikapõlves, et ühel päeval mängib ta Carnegie Hallis (maailma tuntumaid kontserdisaale, asub New Yorgis – toim). Mul pole sellist sihiseadmist kunagi olnud. Pigem olen alati rõõmu tundnud: et näe, mis juhtus! Suuri muutusi te, vaatamata viiekümnendale verstapostile, oma elus siiski ei välista? Vajadus midagi teha on minus aegamööda ainult tugevnenud, sestap on kindlasti muutused veel ees. Tahaks küll, et neid oleks veel palju! Kõik arengud, nii meis endas kui ka ümbritsevas maailmas, on nii põnevad. Eks ma ühest küljest suhtlen välisilmaga, teisalt pean oma sisemist häält hoolega silmas. Kuidas Heino Eller kenasti ütleski: ise liigud, mõtted liiguvad…
Kalle Randalu Haridus: • 1975 Tallinna muusikakeskkool • 1980 Tallinna Riiklik Konservatoorium • 1983 Moskva Riiklik Konservatoorium Töötanud: • Riikliku Filharmoonia solistina • Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetajana • Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja Tallinna muusikakeskkooli klaveriõpetajana • Alates 1990 Karlsruhe Riikliku Muusikaülikooli professor Abielus, kaks last
Arvamus Andres Siitan ERSO direktor Kalle Randalu kontsertidel olen palju kordi kogenud tunnet, et toimuv on nii hea, et parem ei saagi olla – et ettekanne on täiuslik. See on vist sügavaim elamus, mida muusikast üldse saada võib. Säärane puudutus on midagi täiesti erilist ja annab õnnetunde, mida on raske või võimatu sõnades kirjeldada. Nende hetkede pärast vist inimesed kontsertidel käivadki. Mind isiklikult võlub eriti Kalle Mozarti-interpretatsioon. Nagu elugi on Mozarti muusika hästi mitmekihiline ning Kalle mäng avab need kihid sageli omapäraselt täiuslikul kombel.
Timo Steiner Tallinna muusikakeskkooli direktor Kalle Randalu puhul võlub mind see, et ta lisaks suurepärasele klaverimängule on ka väga hea suhtleja ja muusikast kõneleja. Kui Kalle kooli vilistlasena käis kohtumas muusikakeskkooli praeguste õpilaste ja õpetajatega, vaimustas ta neid kohe oma kunsti ja vaadetega. Elades küll Eestist kaugel, on ta suur Eesti patrioot ja ka seetõttu tahaks teda õpilastele eeskujuks tuua. |
kõik galeriid
