Vladimir Putin andmas tervitussuudlust Moskva patriarhile Aleksius II-le tänavustel ülestõusmispühadel. Foto: epa

Venemaa president Vladimir Putin tuli ülestõusmispühade jumalateenistusele Lunastaja Kristuse pühakotta 10. aprillil 2004. aastal teenistuse alguseks keskööl. Seekord oli pühakojas julgeolekumeetmeid eriliselt tugevdatud. President tuli kirikusse abikaasata ja see võimaldas tal minna kõige tähtsamate külaliste juurde otse läbi altari pühakoja paremale kooripealsele, kuhu naistel on pääs keelatud.

Tol ööl pöörasid jumalateenistusel osalenud tähelepanu asjaolule, et riigi kõrgemad juhid käitusid patriarhi peetud jumalateenistusel erinevalt. Vladimir Putin suudles kolm korda patriarhi. Tema administratsiooniülem Dmitri Medvedjev surus patriarhil kätt. Moskva linnapea Juri Lužkov suudles patriarhi kätt.

Arvatavasti oli pühakojas ka inimesi, kes mõtlesid, et kust küll pärineb Venemaa poliitilise eliidi, mis ju põhiliselt koosneb kallitesse euroopalikesse ülikondadesse ümber riietatud endisest Nõukogude nomenklatuurist, säärane jumalakartlikkus. Kes ja millal oli ristinud neid endisi sõjakaid ateiste?

Jumalakartlikkuse juured

Sretenski mungakloostri eestseisja ja presidendi pihiisa arhimandriit Tihhon väidab, et Vladimir Putin on õigeusklik mees. Putin ise ütleb, et ta ristiti kohe pärast sündimist isa eest salajas. 1996. aastal, Iisraeli külastades olla ta Issanda haual oma ristimisristi õnnistanud ega võta seda sellest ajast peale enam kaelast.

Sõprade jutu järgi hakkas Vladimir Putin religioonile rohkem tähelepanu pöörama pärast seda, kui ta 1996. aasta suvel kandis Peterburi külje all põlevast suvilast välja oma mõlemad tütred.

Loomulikult jõuab iga mees pühakotta oma rada pidi ja sageli on see väga käänuline. Vene Õigeusu Kiriku kõrgematel vaimulikel on siiski suur kiusatus seda rada õgvendada.

VÕKi peaideoloog, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill (Gundjajev) formuleeris 2002. aasta lõpus mõtte, et enamik Venemaa elanikke on «õigeusklikud sünni poolest». Niisiis, kui varem peeti VÕKi «mõju- ja huvisfääri» kuulumise tunnuseks ristimist, siis 2002. aastal võitis idee, et ka ristimata inimesed, kelle «kultuuri on paljuski kujundanud õigeusk», kuuluvad VÕKi lambukeste hulka.

Varem, enne metropoliit Kirilli, oli Vladimir Putin oma 2001. aasta jõulutervituses muu hulgas ka öelnud: «Õigeusul on Venemaa ajaloos olnud traditsiooniliselt eriline roll. See pole olnud mitte ainult iga uskliku kõlbeliseks mõõdupuuks, vaid ka kogu rahva ja riigi vankumatu vaimne tugi.»

10. juunil 2005. aastal täitus 15 aastat Aleksi II valimisest patriarhi troonile. Tema valitsemisajal sai Venemaa Õigeusu Kirikust reaalne poliitiline jõud. Sisuliselt muutus Moskva patriarhaadi juht riigitegelaseks ja kõrgpoliitikuks, ilmaliku võimu «paremaks käeks» paljudes tähtsates ühiskondlikes küsimustes.

Võimuga edukat koostööd tehes sai kirik tagasi pea kõik pühakojad. Koguduste arv on järsult kasvanud. Praeguseks on neid juba üle kaheteistkümne tuhande.

Kirikule jäeti tasuta kasutamiseks kõik maad ja tehti erand maamaksu tasumisel. Saateid alustas õigeusu telekanal «Spas». Praeguseks on takerdunud vaid õigeusu kultuuri aluste õpetamine keskkoolides.

Kolmainsuse valem

Venemaa filosoofilised diskussioonid võimust põhjendavad teesi, et õigeusu tsivilisatsiooni raamides on Venemaa riigipeale ette nähtud väga laialdased reaalsed volitused. Teiste sõnadega, kõigi demokraatlike algatuste vajalikkuse ja võimalikkuse juures on Venemaa riiklikul juhtimisel autoritaarsed ja diktaatorlikud tendentsid vältimatud ja absoluutselt õigustatud.

26. märtsil 2005. aastal, täpselt viis aastat pärast presidendiks valimist, sõitis Putin paariks tunniks Kostromasse. Seal, Ipatjevi kloostris, mida loetakse suurriikluse vaimseks pärandiks, Ipatjevi Jumalaema ikooni ees õnnistas Putinit Kostroma ja Galitši peapiiskop Aleksandr. Esimene Romanovite soost tsaar Mihhail õnnistati valitsejaks just siinsamas Ipatjevi kloostris 393 aasta eest, 14. märtsil 1612. aastal.

Isevalitsuse teema kõlas ka Putini teise inauguratsiooni ajal 2004. aasta mais, kui Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksi II õnnistas presidenti teiseks ametiajaks ja pidas tema auks palvuse Kremli Blagoveštšenski katedraalis. Tseremoonia ei olnudki enam mitte niivõrd pidulik ametisse seadmine, kuivõrd pigem nagu presidendiks kroonimine.

Teatavasti püüab Venemaa intellektuaalne eliit juba president Boriss Jeltsini ajast peale formuleerida rahvuslikku ideed. Ilma niisuguse ideeta on tõepoolest raske ühendada hiigelsuure riigi erinevaid hõime ühiskonna moderniseerimiseks.

XIX sajandi keskel formuleeris Nikolai I aegne rahvahariduse minister krahv Sergei Uvarov Venemaa rahvusliku idee niimoodi – «õigeusk, isevalitsus ja rahvuslikkus». Kolmainsus oli valemiks tolleaegsele Venemaale kui tugevale ja sotsiaalselt stabiilsele riigile.

Praegu on märgata selle valemi kõigi kolme komponendi ilmselget kasvu. Putini võimuvertikaal, kus kõik vähegi tähtsamad otsused tehakse Kremlis või vähemalt Kremli heakskiidul, ongi oma vaimult isevalitsus.

Moskva patriarhi sisuline muutumine riigitegelaseks ja kõrgpoliitikuks seab Vene Õigeusu Kiriku ette teistsugused ülesanded ning loob Venemaal rahvusliku idee tekkimise võimaluse, mis toetub õigeusule.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2