Ma ei tea, mida mõtlesid meie valimis- ja valitsemissüsteemi konstrueerinud «asutavad isad». Kuid parteide liitmise korduvad üleskutsed ja võimuäri Tallinnas peaksid veenma isegi uskumatuid Toomaid, kes tahavad «sõrme haava sisse pista», et midagi läks viltu. Jutt on tarindusvigadest, enam-vähem samasugustest, mis juhtuvad, kui maja osutub arhitekti näpuvea tõttu eluohtlikuks või vigase jahutussüsteemi tõttu kipub mootor kokku jooksma.

Asi ei ole ainult selles, et erakondi ja -konnakesi on liiga palju. Samuti mitte ühes või teises erakonnas. Sündmusahel saab alguse mujalt.

Parteid valivad end ise

Üks poliitika reeglitest käib valimissüsteemi ja valitsemissüsteemi seose kohta. Praegusel juhul toimib meil ahel, kus proportsionaalne ehk võrdeline valimissüsteem toob kaasa mitmeparteisüsteemi, koalitsioonid ja kaldub toitma ebastabiilsust.

Kuigi põhiseaduse järgi kuulub rahvale õigus moodustada kõrgemaid riigiorganeid ja kujundada oma esindajate kaudu riigi poliitikat, on valijate eelistuste seos tulemusega üpris nõrk. Asi algab juba sellest, et inimesed näevad, kuidas nii mõnigi palju hääli saanud kandidaat jääb Riigikogu ukse taha, paarisaja häälega kohataotleja aga osutub valituks.

Kuna võrdeline valimissüsteem killustab parteisüsteemi, sõltuvad võimuvahekorrad ja valitsuse poliitika lõpuks erakondade kokkulepetest ja nende moodustatud koalitsioonidest. Tallinnas selgus koguni, et võimu saab ka kokku osta. Kusjuures hinnad olid (ilmselt veel madala nõudluse tõttu) vägagi soodsad.

Samas õõnestab valimissüsteem erakondi seestpoolt. Siin täheldame vähemalt kaht seost. Esiteks peavad erakondade kandidaadid valimisringkondades omavahel konkureerima. See pärsib meeskonnatööd.

Teiseks suurendab parteinimekirjadega valimine erakonnakeskuste võimu, mistõttu parteides toimib Michelsi «oligarhia raudne seadus». Selle mõjul on enam-vähem kõik Eesti erakonnad sattunud väikesearvulise eliidi kontrolli alla. Tagajärjeks on paljude poliitikas toimijate nõrk parteilojaalsus.

Vaatamata enamusele Riigikogus (erandiks on seni olnud Mart Siimanni ja Siim Kallase valitsused), ei ole pärast taasiseseisvumist olnud ühtegi stabiilset valitsust. Põhjuseks pole mitte ainult ebastabiilne parteisüsteem, vaid ka valitsuste ja peaministrite nõrk positsioon.

Igas koalitsioonis on erinevad huvid ja ühiskonna kesksed konfliktidimensioonid mingil moel esindatud. Seejuures ei pea kabinettide kokkupanijad arvestama mitte ainult valijate või valitsust moodustava erakonna poliitilisi eelistusi ja konkreetsete inimeste võimeid, vaid ka partnerite huve ja ambitsioone. Uute koalitsioonide moodustamine aga tähendab uute huvide ja konfliktide mustri kujundamist ning vana hülgamist. Selles olukorras võiks vähemalt ametnikkond järjepidevust kanda. Aga seegi ei tööta korralikult, sest koalitsioonivahetusega kaasneb omade paigutamine ametnikkonna etteotsa.

Nii pole ime, et arvamusküsitluste andmed ja üha madalam valimisaktiivsus peegeldavad valijate pettumust ning järk-järgult kahanevat usaldust poliitiliste institutsioonide ja poliitika vastu üldse.

Lahendus: enamusvalimised

Kas on võimalik ka kuidagi teisiti? Muidugi on. Lahenduseks võib olla enamusvalimiste kasutuselevõtt. Pean silmas lihtsat enamusvalimist nagu Inglismaal, USAs või Kanadas, kus iga valimisringkond on parlamendis esindatud ühe liikmega. Seejuures tuleks vältida üksikliikme enamusreeglit, mis nõuab, et võitja saaks valijate häälte enamuse (50% + 1). Soovi korral võiks arutada, kas seada mingi häälte arvu alampiir (nt 12,5 või 25%), aga minu meelest oleks seegi tarbetu.

Selline valimiskord on lihtne ja igaühele arusaadav. Ära jääb see, et inimesed annavad oma hääle ühele kandidaadile, valituks osutub aga teine. Ühtlasi tekib rahvaesindaja selge seos oma valijatega: kuna igast ringkonnast valitakse üks esindaja, teab valija täpselt, kes teda esindab. Nii lõpeb ka tühikargamine valijatega kohtumise sildi all. Sel moel on riigi eri osad Toompeal paremini esindatud, mis peaks vähendama regionaalseid lõhesid.

Väheneb ka erakonnakeskuste mõju, sest valimisnimekirjadesse ei saa enam panna keda tahes.

Ühemandaadilistes valimisringkondades saavad põhiosa häältest kaks-kolm suuremat erakonda, mistõttu nende arv väheneb. Suured erakonnad rajanevad laiemal sotsiaalsel põhjal ja neid iseloomustab ideoloogiline respekt, sest erakonna sees on esindatud eri suundumused ja huvid.

Erakondade konkurentsis ja valimiste kaudu keskendub võim püsiva parlamendienamuse kätte, kes moodustab valitsuse – võiks peaaegu väita, et valijate toetuse saanud poliitika elluviimiseks. Seejuures on valitsuse eesotsas enamuse liider. Et peaministri positsiooni veelgi tugevdada, tuleks talle anda ka uute valimiste väljakuulutamise (loe: parlamendi laialisaatmise) õigus, nagu on Suurbritannias, Jaapanis ja mujal. See tagab poliitika järjepidevuse.

Tekib ka selge vastutus. Valija võib eksimatult otsustada, kes vastutab valitsuse programmi täitmise või läbikukkumise eest. Praeguste koalitsioonide puhul on vastutus ebaselge. Kõige olulisem tulemus oleks aga see, et tugevate parteide poliitikas leiavad kajastamist ainult ühiskonna kesksed konfliktidimensioonid ja võim on suuteline probleeme lahendama.

Riigimasin kisub kiiva

Mõistagi on enamusvalimistel ka puudusi. Need võivad anda suhteliselt nõrga opositsiooni ja kindlustada üksikutes ringkondades pikaks ajaks ühe partei ülekaalu. Samuti on marginaalsed huvid halvemini esindatud kui võrdelise valimissüsteemi puhul. Maailmas on koguni riik – Uus-Meremaa –, kus nende või sarnaste argumentide toel asendati enamusvalimine proportsionaalsega. Kuid pärast 1996. aasta valimisi on paljud Uus-Meremaa poliitikud ja poliitikateadlased kinnitanud, et olukord läks halvemaks.

Niisiis on jutt meie parlamentaarse valitsemissüsteemi tõhustamisest. Kuigi poliitilistel nähtustel on harva üks ja ammendav põhjus, on asja tuum praegu siiski valimissüsteemis. Viimase mõju võimendab muidugi valgete eksootide võrratu poliitiline kultuur à la «On hea, kui ma sinu ära söön, ja paha, kui sa minu nahka paned!». See toimib katalüsaatorina, mille mõjus protsessid kulgevad.

Tekkinud probleemid annavad märku valitsemissüsteemi puudest, mis võib kaasa tuua nii võimu kui ka riigi kriisi. Pole sugugi juhus, et ainuüksi 1990. aastatel reageeris kaks suurriiki – Itaalia ja Jaapan – samalaadsetele hädadele (mis esinesid märksa pehmemas vormis) just valimisreformiga. Annaks jumal ka meile mõistust teha vajalikke otsuseid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.25