Pink pidi olema. Juhtus nii, et VAT Teatri juht Aare Toikka sattus neid koolitöid nägema ja otsustas sellele pingile oma teatris katust pakkuda. Nii esietendubki täna VAT Teatris tükk nimega «Pink», mis õigupoolest koosneb kahest täiesti iseseisvast loost. Robert Annus on võtnud lavastada Jon Fosse «Talve» ning Uku Uusberg Edward Albee «Loomaaialoo».Lood räägivad kohtumistest. Kõigepealt saavad kokku mees ja naine. «Pärast kohtumist ei ole nende elu enam endine,» räägib Annus oma tükist. Ja siis kohtuvad mees ja mees ning nendega läheb samamoodi. Et tegu oli koolitööga, oli poistele ette antud konkreetne ülesanne. «Pidime tegema kahe inimese näidendi, kus teksti ei tohtinud kergekäeliselt muuta, valguse ja heliga ei tohtinud toetada. Ülesanne oli teha tööd näitlejaga,» räägib Uku. Näitleja on peamine Kui «Loomaaialoos» mängivad Margus Prangel ja Alo Kõrve, siis Roberti tükis astub Katariina Laugu kõrval lavale noor lavastaja ise. Mitte et see kohe nii oleks plaanitud, lihtsalt eelmisel kevadel seda osa mänginud Bert Raudsepp sõitis sügisel Saksamaale õppima. «Kuigi «Pingi» lugude puhul pani kool paika kindlad eneseväljenduspiirangud, oleme ikkagi püüdnud sinna nii palju kui võimalik ennast sisse panna,» märgib Uku. Iseenesest pole reeglites midagi halba, leiab Robert, «see võib olla mõnus mängumaa. Mingid asjad on su eest ära otsustatud ja see on väga suur kergendus.» Seda, kuidas poisid teeksid oma tükke siis, kui neil oleks täiesti vabad käed, näeb kevadel, kui lavale jõuavad nende lõputööd. Mõlemad loodetavasti ühes kutselises eesti teatris. Aga mis, kus, kuidas, sellest veel nad rääkida ei taha. Lavastajaks õppimine tähendab lavakunstikoolis ühtlasi ka näitlejaks õppimist. Mõned loengud lisaks pluss kohustus teha semestris tunnipikkune lavastus, ent muidu on õpe sama mis näitlejatel. Näitlejatena on Robert ja Uku kaasa teinud kursusetöödes «Tinasõdur, baleriin ja siga» draamateatris ning «Kajakas» NO-teatris. «See ei ole nii, et nüüd tulevad mingid revolutsioonilised noored lavastajad, kes tahaks kangesti lavastada. Me tahame ikkagi mängida ja lihtsalt mingil hetkel mänge luua,» räägib Uku, «me ei ole kumbki meeletult ambitsioonikas. Ilmselt armastame laval kõige rohkem näitlejat ja seda, mida inimene võib laval korda saata.» Ka «Pingi» tegemisel oli protsessi valu ja ilu inimeses ja näitlejas. Kuidas seda, mis lavastaja peas on küpsemas, tõlkida napi aja jooksul näitlejale arusaadavasse keelde. Kuidas arvestada teistega. Kuidas mitte suruda peale oma nägemust. Ideaalne lavastaja Lavastamist õpetada ei saa. Ja seda kool ei teegi. Kool annab üldised tehnilised teadmised ja teatris suhtlemiseks vajaliku keele, aga lavastajaks õppida saab ainult ise, lihtsalt teatrit tehes. Lavastajana arenemine tähendab eelkõige iseendana arenemist, leiavad nii Robert kui ka Uku. Lõpetuseks, milline peab nende meelest üks hea lavastaja olema? Robert: «Ta peab suutma ennast väljendada ja kujutluspilte luua.» Uku: «Ja kannatlik tuleb olla, asjad peab mitu korda läbi mõtlema, enne kui välja ütlema hakata. Kõige tähtsam on ikkagi ausus ja hoolivus. No kui ta lihtsalt on aus ja ütleb, et ma ei tea mitte midagi, aga ma ikkagi armastan teid, siis see ka muidugi ei tööta.» Robert: «Jah, aga ühel hetkel peab inimest laval juhtima väga konkreetsete nõuannete ja käskudega.» Uku: «Psühholoog peab ka olema, oskama näitemängu lugeda, iseennast analüüsida.»
«Pink» VAT Teatris • Lavastuse «Pink» esietendus täna kell 18 rahvusraamatukogu teatrisaalis. • I vaatus: J. Fosse «Talv», lav Robert Annus, osades Katariina Lauk, Robert Annus. • II vaatus: E. Albee «Loomaaialugu», lav Uku Uusberg, osades Margus Prangel (Eesti Draamateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater). Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavastajate õppesuuna tudengite koolitöö. Kursuse juhendaja on Ingo Normet. |
