Kaljo Kiisk on minu elus olnud pea pool sajandit. Olin 17-aastane kooli lõpetanud poiss, kui ta kutsus mind minu elu esimesse episoodilise rolli filmis «Keskpäevane praam.» Hiljem on elu meid kokku viinud kuues või isegi seitsmes filmis.

Samal teemal: Kaljo Kiisa nekroloog Anne Veesaar mäletab Kaljo Kiiska Liblena Kinoliidu juht: meid tabas suur kaotus Suri Kaljo Kiisk

Kaljo Kiisa parim omadus režissöörina oli julgus usaldada näitlejaid. Mina ei olnud esimene valik  

Nipernaadi rolli, kuid kui ta mulle selle rolli pakkus, siis usaldas ta mind täielikult.

Ta oskas näitlejaid valides kümnesse panna ja enda rolle tema filmides vaadates võin öelda, et ta ei eksinud.

Pärast meie esimest ühist filmi läks aastaid, enne kui ta kutsus mind uuesti oma filmi.

See oli «Metskannikesed» ja ta tegelikult ei mäletanud enam seda noort keskkooli poissi. Kui läksin temaga rolli asjus kokku saama, siis juhtus selline lugu, et teisel pool tänavat lehvitasid mulle kenad neiukesed ja ma jooksin peaga vastu telefoniposti.

Pea lõhki ja silm sinine, ilmusin Kiisa ette ja kui talle oma loo ära rääkisin, siis ta naeris kohutavalt kaua, aga mitte loo, vaid sellepärast, et oli lõpuni veendunud selles, et näitleja mõtles loo enese huvitavamaks tegemiseks välja.

Tegelikult oli Kaljo Kiisk mees, kes teadis, tundis ja arvas palju rohkem, kui ta välja näitas. Ta oli sisemiselt täis krutskeid ja vigureid, mis käivad Eesti mehe juurde, aga ta oli õppinud neid varjama.

Kord vintis peaga ütles ta mulle: «Kark, Rakverest sa tulid ja sinna sa viuh tagasi lähed.»

Selle taga ei olnud töö, vaid miski, mis oli väljaspool seda. Tööalaselt oli kõigel, mida ta ütles mulle, suur mõju.

Mulle meeldis teda vaadata. Kui ta rääkis, siis tema käed käisid nagu veskitiivad, ta tiris nina ja huuli. Silmi ei saanud ära tema pealt. Ta oli keeruline mees, hea inimesetundja ja psühholoog, ta vajas tähelepanu ja on mulle selle kõige pärast terve elu meeldinud.