Uued plaadid
17.09.2005 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
ABBA 18 Hits (Universal) ABBA kogumikke ilmub liiga palju, enamik viimasel ajal päevavalgele ujunud reliisidest on ilmetud ja odavad, kõik siuke pretensioonitu supermarketitesse suunatud kaup. Kes tahab korralikku valikut, peaks «18 lööklaulust» mööda kõndima ning eelistama «Gold» või «More Gold» nimelist plaati, väga hästi kärab ka 2001. aasta «The Definitive Collection», aga see ei tähenda, et me ei võiks kasutada juhust ja siinkohal natuke mõtiskleda. Ikka ja alati tasub tähele panna, kuidas ja millest ABBA laulud «tehtud» on. Ning millise arengu bänd oma kümne tegutsemisaasta jooksul läbi tegi. Algusaegade lihtsameelsed ja sirgjoonelised poplaulukesed on muidugi äärmiselt nunnud – kuid pange sinna kõrvale viimased albumid, higine «Voulez-Vous», sädelev «Super Trouper» või masendusmeeleoludes vaevlev «Visitors». Andersson ja Ulvaeus olid väsimatud, nad uurisid ja katsetasid erinevaid asju, tagantjärele tuleb imetleda, millise põhjalikkusega mehed oma poplauluvalemit täiustasid. Selles valguses oleks väga õpetlik koostada kogumikke, mille teemaks näiteks «ABBA ja glämmrock», «ABBA ja Beach Boys», «ABBA ja mustade muusika», «ABBA ja elektroonika», «ABBA ja music-hall». Hiljem käidi nende saundide ning kujundite kallal korduvalt näperdamas, aga tulemuseks on ikka kas kloonid (Erasure, Roxette) või klounid (Björn Again, Army Of Lovers). Tõsiseltvõetavat järeltulijat ABBA-l ei ole. Jah, geniaalsus avaldub detailides, kas või selles, et bändi nimeks pandi ABBA, mitte BABA. Mart Juur Rob Thomas ...Something To Be (Melisma) Matchbox 20 solisti soolokas. Grupp ise on kuulutanud, et peab pausi. Nende rock-pop on alates 1997. aastast müünud Ameerikas hulga miljoneid plaate ja Rob Thomas laenas oma häält ka Santana 1999. aasta hiti «Smooth» tarbeks. Seega eeldusi on ja sooloplaat kui karjääri loomulik pikendus muusikaäris endastmõistetav. Mees sooritab siin meinstriimiks muutunud ameerika alt-rocki ja Britney’ga üles kasvanud eilse tiinipõlvkonna ajudesse tembeldatud rütmide kohatist ristsugutamist. Mõned hetked lummavad ja tirivad korraks tähelepanu püsti, ent üksikutest laulukestest koosnev tervik jääb lahjaks. Aga kindel see, et (pop)raadioeetrisse on osa laule kui loodud. Immo Mihkelson Teairra Mari Roc-A-Fella Records Presents Teairra Mari (Roc-A-Fella) Jay-Z naistoode. Jay-Z ehk Shawn Carteri uue produktsioonifirma The Carter Administration tobeda nimega rnb-album uuelt pahalt tüdrukult, keda Jay-Z nimetab «New Princess Of Roc». Teairra ei julge häälepaelu lõdvaks lasta nagu Missy Elliott või Kelis, seega kuuleme ikka seda pinev-õhkavat, närvišoki piiril vonkslevat tüüpilist kommerts-rnb naisvokaali. See on miinus. Plusspoolele võib kanda selle, et kuigi tegemist on ilmselgelt turgu arvestava tootega, on saundidega vaeva nähtud ja tulemuseks saame vanakooli räpitaustu moodsas võtmes, žilett-teravat funki... või ka lihtsalt head musta poppi, tänu millele ei ole enamik Eesti noori natsi-Madissoni maailmanägemisega. Valner Valme Public Enemy Power To The People And The Beats. Public Enemy’s Greatest Hits (Def Jam) Kui räpp oli veel asja eest väljas. Ime küll, aga Public Enemy kogumik töötab. Rõhk on õiges kohas, sellepärast. Albumitel «It Takes A Nation Of Millions To Hold Us Back» (1988) ja «Fear Of A Black Planet» (1990), näpuotsaga palu ka varasemast ja hilisemast. Üks kogumiku pärle on «Public Enemy No. 1» nende debüüdilt «Yo! Bum Rush The Show» (1987). Selline bänd valitses mõnda aega räpp-areeni. Rokkiv ja sõnumiga, lihtne ja elektro, surisev, vilisev, raiuv ja saagiv kontseptualistlik viha aegade parima räpp-vokaaliga kõrvalrollis, kõrgelt-treblava Flavor Flaviga. Valner Valme Nikka Costa Can’tneverdidnothin’ (Virgin) Valge Macy Gray. Viieselt esimese kontserdi andnud ning kaheksaselt esimese kauamängivani jõudnud Frank Sinatra ristitütre Nikka Costa seitsmes stuudioplaat on nii funk kui ühel valgel suurfirmale plaadistaval naisel vähegi olla saab. Tuuritanud on ta ka koos Lenny Kravitziga, kuigi kindlalt tasub eelistada Nikka täitsa stiilset funksoulrocki Lenny ülespuhutud kitarrimasturbatsioonidele. Raske öelda, kas on tegu funkiva popiga või poppiva funkiga. Eks omajagu mõlemat, lisaks üsna seksikat energiat ja groove’i. 70ndate keskpaiga soulistuudiosaundi ja moodsa suhtumisega album. Margus Haav Kago Köngerjönks (Õunaviks) Parem kui Piimaš. Õunaviksi toosistab ja pisitiražeerib Kohvirecords. Seni kaanetatud kaks Kagot ja üks Hüva. Kago, kes muusikuna tundub vähemalt kolmepalgeline, tõuseb oma teisest toosist võrdkülgsema ja värvikamana kui esimesel ilmumisel tunamullu. Pärimuskesksed ühe-mehe-laulukoorid («Ei maq kulda...»), akustikaga trubaduurimine ja hämarelektrooniline impressionismus («Pärast raudteed»), millest vahel ka mitmekihilisi variante tuletatakse, esinevad Köngerjönksil tublisti õiglasemais, tasakaalustatumates vahekordades kui Piimašil. Üks muutmatu joon jookseb läbi mõlemast plaadist: Kago sallivus lihtsaimate ja käepäraseimate salvestusvahendite, sealhulgas diktofonide ja kassetikate suhtes. Millest kagomuusika mu meelest valdavalt võidab. Aga konventsionaalsem kuulaja esialgu ehk hämmeldub. Tiit Kusnets
|
