Singapuris usutakse, et peaminister peab olema parim. Talle makstakse aastas 1,1 miljonit dollarit. Palka. Ülejäänud ministrid ja ka ülemkohtunikud saavad igaüks miljon dollarit aastas. Miljon Ameerika dollarit. Aastas. See on umbes 13 miljonit krooni. Üle miljoni krooni kuus. Miks?

Juba eespool öeldud põhjusel: nad peavad olema parimad. Ning veel: surve lokaalsetele valitsejatele on globaalne.

Ajakirjanikud ja mõned poliitikud spekuleerivad, et majandusministri Edgar Savisaare ja riigikogu liikme Kristiina Ojulandi elukaaslase Raimo Kägu majaostud võivad olla korruptiivsed. Ma ei ole selles kaugeltki veendunud. Kuid ometi tuleb minu arvates tänulik olla, et see teema üleval on, sest meie suure korruptsioonihirmu valguses õnnestub ehk käivitada ühiskondlik diskussioon teemal, kuidas me kaitseme oma riigi valitsejaid totaalse surve eest.

Veidrad palgad

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mismoodi saab Hansapanga või ükskõik millise Eesti kommertspanga juht teenida rohkem kui peaminister. Või rahandusminister. Kas peaminister ei peaks olema parem (olgugi hoopis erinevas mõttes) juht kui pankur?

Kas me pole valinud end valitsema inimesi, kes peavad meie riigi ja elu hoidma korras ka suure katku või üleujutuse või sõja ajal? Kuidas me saame olla kindlad, et meid valitsevad parimad võimalikud, kui me ei paku parimat võimalikku teenistust?

Siis olen ma veel mõelnud, et kuidas saab olla, et inimene, kes vastutab miljardite (eurode) eest, saab palka kolm tuhat eurot kuus. Või natuke rohkem. See on koera töö. Mulle on ääretult vastumeelne ka paltsulik lähenemine, et ainus aus inimene on rikas inimene. Sest teised saab kõik ära osta.

Tallinn linnapea Tõnis Palts on ka pakkunud, et linnajuhid ja ministrid peaksid üldse palgast loobuma. Sellise tõusikliku ülbitsemise erivorm on lubadus avalikult igasugu maju kokku osta. Iga mõtlev inimene saab ju aru, et poliitik ja miljonär Palts ostaks kas või Savisaare vana jalgratta esiratta katkise kodara miljoni krooniga ära, kui see vaid Savisaarele halba valgust heidaks. Tingimusel, et kõik lehed sellest mitu uudist teeksid. Poleks pahasti raisatud miljon.

Aga kui majandusminister Savisaar teeniks miljon krooni kuus, siis oleks olukord teine: endised kinnisvaraärikad nagu Tõnis Palts ei julgeks iial kedagi rahapakkidega loopima hakata. Aga mitte Paltsu ei taha ma nahutada, jumal hoidku. Räägime ikkagi tähtsatest riigiasjadest.

Iga minister peab ju oma ametikohal titaanidega heitlema. Rahvusvahelised suurfirmad on lihtsurelikuga võrreldes surematud ja haavamatud. Neid aitavad nende päritoluriigid. Eesti inimese eest ei seisa peale meie oma valitsejate mitte keegi.

Seepärast ei saa ma aru, miks me seda oma viimast kaitseliini siis ei hoia! Kuigi peab tunnistama, et alati pole küsimus isegi välismaises kapitalis. Meenub ju üle-eelmise majandusministri lahing Saaremaa paadimehega. Mina, ja ma usun, et mitte ainult mina, tunneksin end palju kindlamalt, teades, et meie rahva huvide eest seisavad parimad parimalt makstud mehed ja naised.

Ma ei pea muuseas kapitali sugugi kurjaks. Kapital on lihtsalt ükskõikne. Hoolivad saavad olla ainult inimesed. Meie oma inimesed. Alustades valitsusest.

Ja ehk peaks ka meedia valitsejatest natuke rohkem hoolima. Ma ei tohi unustada suurt pilti, seda tegelikku vastutust, mida nad kannavad.

Praegu aga jääb natuke kehv mulje, et meedia ei austa tegelikult üldse neid, kelle rahvas on siiski valinud end valitsema. Üks arusaadav põhjus on kindlasti see, et kuidas sa ikka austad neid ullikesi, kes sandisentide eest väga rasket tööd teevad. Ja igas sopalehes vastu pead saavad, kui julgevad autoga sõita või kohvikus süüa.

Ja siit jalutamegi tagasi suvilate juurde. Kulla inimesed, kulla ajakirjanikud, kulla opositsioonipoliitikud. Kõik siin ilmas ei ole rahaks ümber arvutatav. Eriti mitte teie rahaks. Las igaüks loeb oma raha. Näiteks, kui minul oleks maatükk, kus peal mitmeid krunte ja ühel päeval ilmuksid ostma Savisaar ja Kägu koos Ojulandiga, siis peaksin võitlema sooviga anda need maatükid täiesti tasuta.

Ja kui näiteks härrad printsipiaalsed Juhan Parts ja Andrus Ansip ostma tuleksid, peaksid ka nemad leppima faktiga – kas ostate poole miljoniga kahepeale või hasta la vista, baby. Turuhind. Kui rohkem tahad maksta, koli mujale.

Miljon pole palju

Lisaväärtus allesjäävale maale oleks see, et tegu on ilmselt kõige väärikamate naabritega siin pisikeses vabariigis. Kes lisaks on näruse palga eest on teinud väga keerulist tööd. Minu heaks. Minu laste heaks.

Ja kui ma ülejäänud tükid müün tõusikutele selle hinna eest, mis nad omavahel kakluses kokku lepivad, siis uskuge mind, see ei oleks korruptsioon. See oleks minu kui maaomaniku vaba voli tegudega näidata, mida ma ühest või teisest inimesest arvan. Ükski seadus ei saaks mind takistada.

Nagu ei saa ükski seadus mind takistada avaldamast arvamust, et niikaua, kuni meie ei maksa oma valitsejatele inimväärset palka meeletu vastutuse ja globaalse surve eest, puudub meil igasugune, ka kõige väiksemgi õigustus neid mingis korruptsioonis süüdistada.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.14