USA politoloog: Putini režiim sarnaneb Mussolini omaga
(20)
20.09.2004 16:40
BNS
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Mõjukas USA politoloog, kunagine USA presidendi
julgeolekunõunik Zbignew Brzezinski leiab, et president Vladimir Putini
valitsemine Venemaal hakkab meenutama kunagist Benito Mussolini fašistlikku
režiimi Itaalias.
«Putini režiim sarnaneb paljuski Mussolini
fašismiga,» kirjutab Brzezinski esmaspäeval ajalehes Wall Street Journal
avaldatud artiklis.
«Duce pani rongid sõiduplaani järgi käima. Ta
tsentraliseeris poliitilise võimu šovinismi nimel. Ta kehtestas poliitilise
kontrolli majanduse üle seda natsionaliseerimata ning oligarhe ja nende maffiaid
hävitamata,» märgib USA politoloog.
«Fašistlikku režiimi saatsid
rahvusliku üleolekutunde levik ning ülespuhutud müüdid kuulsusrikkast
minevikust. Täpselt samuti üritab Putin asendada Tšekaa (leninlik gestaapo, kus
karjääri alustas tema vanaisa) traditsioone ja stalinlikku riigijuhtimist
sõjaajal Vene õigeusu pretensioonidega Kolmanda Rooma staatusele ning
slavofiilsete unistustega ühtsest määratusuurest slaavi riigist, mida juhitakse
Kremlist,» kirjutab Brzezinski.
«See kombinatsioon võib mõnda aega
tunduda ahvatlev, ent tulemusena - tõenäoliselt umbes kümne aasta pärast -
variseb see kokku,» leiab ta.
«Noorem ja paremini haritud, avatum
venemaalaste põlvkond tungib järk-järgult valitsevasse eliiti. Seda põlvkonda ei
rahulda elu fašistlikus Peetri-riigis, milles Kreml õitseb (tänu naftatuludele),
ent ülejäänud riik jätkab oma langust, jäädes maha mitte ainult Euroopast, vaid
isegi Hiinast,» märgib politoloog.
«Nad mõistavad, et nende suure riigi
detsentraliseerimine, mis vabastab sotsiaalse algatusvõime, on moderniseerimise
võti. Reaalsust ei õnnestu igavesti uttu mähkida lööklausetega terrorismist,
mida Putin kasutas lämmatava poliitilise tsentralismi kehtestamiseks,» loodab
Brzezinski.
Tema kinnitusel ei tohi Putini KGBliku režiimi pööret
tsentralismi poole pidada naasmiseks omalaadse kommunistliku totalitarismi
juurde.
«Tänane Vene juhtkond mõistab, et kommunism tähendab
stagnatsiooni, eliit teab, et kommunism tähendaks mitmeid kaotusi ka tema enese
jaoks. Keskuse kontrollile allutatud riiklik kapitalism, samuti rikkuste
kogumise ja välismaareiside eelised on parimaks valemiks nii isiklike soovide
kui ka natsionalistlike ootuste rahuldamiseks,» märgib politoloog.
Brezinski selgitab enne Putini võimukeskendamisplaanide avamist Kremli
rolli venemaalaste jaoks.
Kreml on venemaalaste jaoks midagi enamat kui
lihtsalt valitsuse istungite paik, märgib USA analüütik.
«See kujutab
endast Vene autokraatia tsentraliseerimistraditsiooni. See on traditsioon, mis
kardab igasugust regionaalset autonoomiat, mis tahes tõelist
detsentraliseerimist, traditsioon, mis toidab šovinistlikku paranoiat, mille
kohaselt paiskab poliitiline pluralism Venemaa vääramatult lagunemise
sügavikku,» tõdeb ta.
«See mentaliteet sobib suurepäraselt stalinlike
tsentraliseeritud planeerimise mõistetega, seda saab suurepäraselt monteerida
KGBliku umbusu ja hierarhilise distsipliini bürokraatlikesse raamidesse,» märgib
ekspert.
«KGB kasvandikud, nende seas ka Putin, peavad aksioomiks, et
kui Venemaa peab saama võimsaks ja tugevaks, siis tuleb seda juhtida ülalt
alla,» leiab ta.
Siit järeldub Brzezinski hinnangul kaks tähtsat
reaalsust.
«Esiteks see, et Moskva on soe koht parasiteeriva poliitilise
eliidi jaoks, kes samastab Venemaa huvid oma isiklike huvidega. Hiiglasliku, 11
ajavööndisse kuuluva riigi allutamine otsustele, mille vastuvõtmise protsess
asib täielikult kaugete Moskva ametnike kätes - see on valem, mille poole
parasiidid instinktiivselt kalduvad,» kinnitab politoloog.
Ta leiab, et
pole juhuslik, et viimastel aastatel, nii nagu ka Stalini ajal, oli ja on Moskva
moderniseerimise ja arengu viljade privilegeeritud tarbija.
Erinevalt
Moskvast on teised linnad endiselt stagnatsioonis, aga Vene küla meenutavat
koguni Tolstoi aegu.
«Teiseks, Moskva poliitilise eliidi vereimejalik
ning egotsentriline mõtteviis lämmatab poliitilist demokratiseerimist. Putini
samm on populaarne selle eliidi seas, kuna see vastab nende huvidele,» arutleb
Brzezinski.
«Võimueliit tunneb siiani nostalgiat suurriikliku staatuse
järele, ta määratleb enda õitsengut senini domineerimisega kogu Venemaa üle ja
Venemaa kaudu vähemalt endiste Nõukogude Liidu vabariikide üle,» leiab ta.
Brzezinski süüdistab Venemaa arengutes ka Valge Maja tegematajätmisi.
Politoloog nendib, et USA administratsioon on viimase seitsme aastaga «loonud
Putini kultuse, mis on põhjustanud hiiglasuurt kahju üha isoleeritumatele Vene
demokraatidele. Nende võitlus on ära teeninud toetuse.»
«Olid
venemaalased, kes astusid julgelt sammu ette ja võtsid sõna Venemaa vaba meedia
järjekindla vaikimasundimise vastu. Olid venemaalased, kes protestisid
mittehumaansete, genotsiidi piiril balansseerivate tapatalgute vastu
Tšetšeenias,» tõdes ta.
«Mitte kordagi ei kuulnud nad toetussõnu
riigijuhtidelt, kes kunagi kinnitasid inimõiguste täitmise kõrgeid standardeid
vastukaaluks kommunistlikule türanniale,» märkis ta.
«Lisaks sellele
peab Bushi administratsioon tajuma sellist fakti: Venemaal toimuv osutab
otseselt sellele, mis võib toimuda endise NSVL-i ruumis. Täna kardavad paljud
uutes postsovjetlikes riikides, et varjates end terrorismivastase sõjaga, võib
USA ignoreerida ka Putini laienevaid jõupingutusi, mille eesmärgiks on
manipulatsioonide toetamine Ukraina valimistel, toetus Gruusia separatistidele
(vaatamata tšetšeenide marulisele süüdistamisele sellesama separatismi eest),
Kesk-Aasia isoleerimine rahvusvahelise kogukonna eest,» osutab Brzezinski.
«Fakt on selles, et Vene demokraatia väljavaated sõltuvad ka rahvusliku
pluralismi olemasolust nõukogudejärgses ruumis, ning poliitilise pluralismi
levikust Venemaal,» toonitab ta.
Kogu selles olukorras näeb politoloog
Ameerika jaoks peamist õppetundi: selleks, et Venemaal õitseks demokraatia,
peavad tema naabrid olema tõeliselt kindlad, ei tohi unustada mittevenelastest
vähemusi ega ignoreerida Vene demokraate.
|
Tee koduleheks
