Ma ei tea, kas «vapustav» on see sõna, aga tundub küll. «Eesti ballaadid» on teater, mis väljub teatri piiridest. Loob oma märgistiku. Tekitab iseseisva tähendusruumi. Sünnib asjaks iseeneses. Das Ding an Sich. Ja sealjuures ei jää eraldiseisvaks, omaenese vaimsetes kõrgustes võbelevaks mulliks. Vastupidi – «Eesti ballaadid» on üks väga avatud asi.

Nii meile endile, kes me Kunda kultuurist ja Pulli asulakohast peale siin kammkeraamikat ja kivirist-kalmeid produtseerinud oleme, kui ka kõikidele teistele, neile, kes Frankfurter Allgemeinest või The Timesist Eesti kui e-riigi kuvandit loevad ja siis «Welcome to Estonia» märgiga lennukiga kohale lendavad.

Samal teemal: Eesti ballaadid tulevad võimsalt (5) Veljo Tormise triumf (20)

Inimesed, kes Soorinna külla nõukaaegsesse vanasse küüni tulevad, saavad rikkamaks ja targemaks. Nad saavad olema koos endaga. Seal toimub omalaadne ajaline ja geograafiline lõige – otselink aastatuhandete ja Uuralite taha.

Totaalne ja läbitunnetatud

Põikega Kuriilidest kaugemale, tõusva päikese maale, sinna, kust pärit butoh-taustaga kaaskoreograaf Aki Suzuki. Mina küll tundsin otsest seost Valgemetsa maakodu õues oleva suure kiviga. Rändrahnuga, mis koos jää taandumisega kes-teab-kust tulnud ja siis ennast mu hoovi istutanud. Vääramatu, ürgse jõuga. Eks proovige mind liigutada.

Veljo Tormise muusika ei ole mitte niivõrd ürgne ja paigakeskne, kuivõrd mastaapne. Totaalne. Ja lõpuni läbitunnetatud.

Samasugune on ka «Eesti ballaadide» lavastus. Kaks ja pool tundi eksimatut teatrit. Teatrit, kus pole juhuseid, ent mis ometi on rohujuure tasandil just suurest juhusest ära rippuv. Või siis suurest imest. On vesi ja on päike – ja siis sünnib elu.

Lambist? Võib-olla. Me ju ei tea, miks me siin oleme. Aga seda kindlamini teame, et me siin oleme.

Retk juurte juurde

Teatrikeel on kujundikeel ja see lavastus on kujundlikum veel. Von Krahl on püüdnud kõik ühte haarata – tulekutee, olemasolu, tuleviku – pompoosne ettevõtmine. Aga töötab. Nii kummaline kui see ka ei ole – tõepoolest töötab.

Tõenäoliselt selle pärast, et «Eesti ballaadid» ei ole abstraktne rännak ürgsesse arhailisusesse. See on retk meie tegelikku tõelisusesse. Retk meie endi geenide ja juurte juurde. Kuhugi hõlmamatusesse, mis ometi on nii olemasolev. Kuigi me seda ei näe. See vesi, maa ja tuli on meid kandnud, toitnud ja soojendanud.

Ja samas on see teater absoluutselt tänapäevane. Tähenduses, et räägib minuga praegu. Keeles, mida ma ise räägin, keeles, millest ma aru saan. Ning maa, vesi ja tuli on mulle sama vajalikud kui mu vaarisadele.

Hea küll, mis mul siin ikka rohkem ütelda on – kes olen mina, et sellist asja arvustada. «Eesti ballaadid» on selle sajandi siinmaise teatri tipplavastus. Igal kümnel juhul.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5