Arrak toob positiivseid näiteid USA kohta, kuid kahjuks pole need täielikud. USAs olid maksumuutuste taga põhjalikud majanduslikud kaalutlused, püüti leida maksunduse parimat seost ameerika tootjate-tarbijate käitumise omapäraga, et seda majandusedu huvides rakendada. Maksude osas on sageli sõna võtnud ka Mart Laar (viimati PM 18.07), kuid temal on möödarääkimised veel suuremad.

Kõigepealt, maksudel on nii majanduslik kui ka sotsiaalne eesmärk. Maksud ei ole majanduskasvu ega ka majandusarengu teguriks, maksude seos arenguteguritega on kaudne ning paljuski vaieldav.

Maksude muutmise abil võib loota või katsetada mingi majandusliku eesmärgi saavutamist, kuid selle edus või edutuses ei saa väga kindel olla. Pealegi muutub üsna kiiresti inimeste majanduslik ja sotsiaalne käitumine, mis eeldab uusi otsinguid, uusi lahendeid.

Sotsiaalses mõttes on maksude rolliks see, et maksude kaudu saab riik korraldada ülekandemehhanisme põlvkondadevahelistes suhetes, samuti reguleerida suhteid erinevate elanike gruppide või tulukusrühmade vahel, garanteerida riigi kui terviku funktsioneerimine. Maksude abil võib teha sotsiaalseid regulatsioone elanike käitumises.

Siit järeldus – mida keerukam on maksusüsteem, seda eripalgelisemaid ning mitmekülgsemaid eesmärke püüab riik selle abil saavutada või lahendada ja vastupidi – väga lihtsa maksusüsteemi puhul on riik loobunud või pole veel jõudnud keerukate probleemide nägemise, püstitamise ning lahendamiseni. Sellepärast on ka väheusutav, et kõrgeltarenenud riigid lähevad üle primitiivsematele maksusüsteemidele.

Majandusarengu tegureid on palju, kuid nende toimimise majanduslikuks tagatiseks on kas riiklikud kulutused või erainvesteeringud. On väga palju juhuslikke ning ettenägematuid mõjureid, mis ei luba riiklikel kulutustel ega ka erainvesteeringutel saavutada loodetud tulemit, seetõttu on otsingutel tohutu ruum, sellepärast pole ka muutumatult täiuslikke maksusüsteeme.

Makse muutes muutuvad riigi võimalused majanduse reguleerimiseks, vähem mõjutab maksude muutmine erainvesteerijate võimalusi, kuid siiski mõjutab. Oleneb sellest, kui palju muudavad maksud tarbimise ja säästmise vahekorda. Kui maksude vähendamine suurendab vaid tarbimist, on sellest riigile kasu asemel hoopis kahju.

Kui erinevaid maksusüsteeme vastandada, siis peab oskama eristada sisulisi erinevusi. Astmelist ja proportsionaalset maksusüsteemi ei saagi vastandada. Eestis on kaheastmeline maksusüsteem: maksuvaba ning maksustatava tulu tase. Enamikus riikides on astmeid lihtsalt rohkem. Olulisem on asja juures see, kas maksusüsteem on progresseeruv, proportsionaalne või regresseeruv. Lisaks sellele võib olla ka segasüsteem.

Riigi maksutulude aspektist võetuna oleks Eesti maksusüsteem elanike tulude kasvades progresseeruv, kuid seda püütakse proportsionaalsemaks muuta maksuvaba piiri tõstmise teel.

1988. aastal rakendati USAs omapärane nelja astmeline maksusüsteem, mis on kuni keskmise sissetulekuni progresseeruv, kõrgete sissetulekute puhul aga regresseeruv.

Varasem süsteem oli viieastmeline ja progresseeruv.

Kui kuuleme president Bushi kahtlusi USA maksusüsteemi suhtes, siis on need arusaadavad: USA kodanike üldise sissetulekute taseme tõustes hakkab riigi maksutulu suhteline maht vähenema. Et seda ei juhtuks, peab pidevalt astmete tulutasemeid muutma.

Riigi maksutulude kasvu seisukohalt on Eestis rakendatav maksusüsteem seega USA omast parem, kuid erinevate inimgruppide majanduslikku aktiivsust ja tarbimiskäitumise omapära arvestades on USA süsteem meie omast märgatavalt täiuslikum. USAs rakendati selline süsteem sellepärast, et ameeriklased on väga suure tarbimiskalduvusega inimesed.

Suur tarbimine jätab vähe ruumi säästudeks, säästud on aga allikaks investeeringutele. Suure sissetulekuga inimeste tarbimiskalduvus on väiksem ning neid ka maksusüsteemiga soodustades on lootust investeeringute suurenemisele. Väikse sissetulekuga inimesed ei säästa ning neid on kaval maksudega koormata, et riik saaks omalt poolt reguleerida majandust ja ka sotsiaalsuhteid.

USA soovis säilitada konkurentsivõimet Jaapaniga, kus olukord on vastupidine: elanikel on suur säästukalduvus ning riik on mures, oleks vaid aktiivsem siseturg, oleks ideid ja kohti, kuhu investeerida, vahendeid selleks on ju küllaga!

Kui me Eestis vastandame astmelist ning proportsionaalset tulumaksu, süüdistame üksteist populismis või isegi rahvuslikus reetmises, siis on tegemist ikkagi õela vaimu ning nõdravõitu teadmistega. Ma ei ole kuulnud ühtki argumenti, mis tõestaks Eesti omapärase maksusüsteemi olemasolu ning selle seost sotsiaalse või majandusliku edukusega.

Kuid ka maksusüsteemi muutmiseks peavad olema selged teadmised maksunduse võimalustest, kaalukad argumendid ja tõsised teaduslikud uuringud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.4