Miks ei sünni enam Trixiebelle?
(37)
20.07.2005 00:01
Toomas Lapp, Rootsi Raadio Eesti toimetuse liige
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Toomas Lapp võrdleb Eesti ja Islandi nimeseadusi.
Islandi nimeseadus näib väga jäik, ent on mõeldud selleks, et tagada inimesele
tema rahvuslik identiteet.
Olen alati pisut üllatunud, kui mõni eestlane end tutvustades teatab, et ta nimi on näiteks Trixiebell, Cäthlyn või Brändon. Selliseid nimesid on keerukas hääldada ja pea võimatu on teada, kuidas neid kirjutatakse. Mullu leidsid ka Eesti riigiisad, et nimekorralagedusele tuleb lõpp teha – alates 31. märtsist kehtib uus nimeseadus, mis paneb piiri Eestis laialt levinud moenarrusele – eriskummalistele eesnimedele. Ilmselt loodavad nende nimede panijad, et võõrapärane ja näiliselt uhke kõlaga nimi tagab nende lastele tulevikus edu. Islandlaste nimeraamat Lapsevanemad on nurisenud, et uus nimeseadus on liiga karm ja rikub nende vaba valiku õigusi. Võrdleme Eesti nimeseadust aga näiteks Islandi nimeseadusega. Uus Eesti nimeseadus keelab lapsele ilma mõjuva põhjuseta panna eesnimeks tavatut nime, mis oma keeruka kirjapildi või veidra üldtähenduse tõttu ei sobi eesnimena kasutamiseks. Siiani polnud ametnikel mingit seaduslikku alust, et nimepanekust keelduda. Nüüd aga saavad nad oma otsuste põhjendamisel toetuda seadusesätetele. Eesnimeks ei või panna ka nime, mis sisaldab numbreid või mittesõnalisi tähiseid. Sellise märke lisamise seadusesse tingis ilmselt konkreetne juhtum, kus üks arvutitest vaimustunud paar tahtis oma järglasele nimeks panna @ ehk ätt. Kui vanemad ikkagi leiavad, et ametnikel pole õigust mingi nime panemist keelata, siis võivad nad asja siseministeeriumis vaidlustada ja pöörduda kas või riigikohtusse. Islandlased lahendasid asja hoopis lihtsalt. Nad andsid välja nn nimeraamatu, kus kõik lubatud nimed kirjas. Üldjuhul on tegemist vaid islandi enda vanade nimedega. Nimeraamatust võib leida ka religioosse taustaga nimesid, mis islandi keelele ajaloo käigus suupäraseks saanud. Kui vanemad ei leia nimeraamatust lapsele sobivat nime, võivad nad lasta kokku kutsuda spetsiaalse keele- ja õigusteadlastest koosneva nimekomisjoni, kes nende nimesoovi läbi vaatab. Tavapraktika aga näitab, et nimekomisjon lubab uusi nimesid islandi keelde võtta haruharva. Kui vanemad aga otsustavad oma soovile kindlaks jääda ega suuda pasliku islandi nime leida, peavad hakkama riigile iga viivitatud päeva eest trahvi maksma. Islandi nimepoliitika jäikusest meenub kurioosne juhus ajast, mil Islandile saabusid esimesed immigrandid Aasiast. Riigil puudus immigrantidega töötamise kogemus ja nii otsustati igale saabunule lennujaamas välja jagada telefonikataloog, et inimesed valiksid sealt endale meelepärase islandi nime. Hiljem muudeti see poliitika ümber ja nüüd lubatakse Islandil elavatel välismaalastel endiselt kasutada oma pärisnime. Kohustuslikud tavad Eesti nimeseadus sätestab lisaks, et lapse eesnimeks ei tohi ka panna nime, mis ei vasta tema soole või mis tekitab tema perekonnanime kõrval seistes ebasobiva kombinatsiooni. Tulevikus ei tohiks seega enam juhtuda, et kellegi nimi on Aita-Leida Kuusepuu või Õnne Tulits. Samuti on muudatusi abiellumisel abikaasa perekonnanime võtmisel ning lapsele perekonnanimede andmisel. Islandil perekonnanimedega otseselt probleeme pole, kuna seal kasutatakse perekonnanime asemel inimese isanime. Tütarlaste puhul lisatakse isanimele liide –dóttir ja poisslapse puhul – son. Seega, kui kohtate islandlannat, kelle nimi on Sigríður Þorvaldsdóttir, teate kohe, et Sigríðuri isa nimi oli Þorvaldur. Kui aga lapse pärisisa nimi pole teada, tuleb lapsele Islandi nimeseaduse kohaselt panna lapse vanaisa nimi. Juhul kui mõni islandlane abiellub välismaal ja võtab endale seal võõra tava järgi abikaasa perekonnanime, siis Islandile tagasi elama asudes on tema uus nimi õigustühine – islandlastel võivad olla vaid islandipärased ja islandi süsteemi järgi pandud nimed. Jäikus versus kindlusetus Islandi nimede kohustus kehtib ka neile, kes on küll välismaal sündinud, ent on Islandi kodakondsusega ja asuvad taas Islandile elama. Kui välismaal saadud nimi on inimesele kallis, võidakse tal lubada see jätta sümboolse väärtusega keskmiseks nimeks. Siinkohal võib küsida, miks on riikidel sellist jäikust vaja. Ühest küljest on palju kuulda inimeste vabast liikumisest ja lõimuvast Euroopast, milles pole rahvusriigil enam kohta. Riikide asemel räägitakse regioonide Euroopast, kus ei ela mitte rootslased, soomlased või eestlased, vaid inimesed, kel on ühesed demokraatiale rajanevad väärtushinnangud. Praeguse eurooplase identiteedist moodustab endiselt lõviosa tema rahvus ja alles seejärel üldisemad väärtushinnangud. Inimese üks primaarseid vajadusi on kuuluvusvajadus ja varem või hiljem tunneb igaüks meist, et talle on oluline kuuluda mõne rahva hulka – tõeline kosmopoliit suudetakse olla vaid teoorias. Rahvuse hulka kuulumise esimene tunnus on selle rahvuse keele oskamine. Inimese nimi on otseselt keelega seotud. Ilmselt ei soovinud ei Islandi ega Eesti valitsused oma nimeseadustega kiusu pärast piirata inimeste vaba valiku võimalust, vaid tahtsid tagada igale lapsele pidepunkti, mille abil ebakindlalt muutuvas maailmas tagada talle eluterve identiteet.
|