Pedofiilia on tõusnud viimasel ajal meediateemaks ja üks põhjuseid on kindlasti see, et ohvrid ei hoia enda seksuaalset ärakasutamist enam vaka all ning küsivad abi – või teevad seda nende lähedased. Ilmselgelt on laste tugikeskused Eestis head tööd teinud. Arenenud on uurimisorganid, kes suudavad teemat käsitleda nii, et vanemad julgevad koos lastega ärakasutamise tõttu nende poole pöörduda. Rääkida oma traumast, pealegi veel seksuaalsust puudutavast traumast on lastele ja nende lähedastele suur katsumus. Paraku on see, mida näeme, jäämäe veepealne osa; mis tegelikult toimub, ei oska keegi ilmselt ette kujutada. Avatus toob ühiskonna seni varjatud tahud päevavalgele, koos sellega peaksid varem või hiljem tulema ka lahendused. Üldises jahmatuses ei tohiks aga hakata tonti nägema kõigis vanemate ja laste kallistustes, puudutustes ja lapse huvis enda seksuaalsuse vastu. Iga inimene, kel on seksuaalseid fantaasiaid, ei ole tingimata ka kurjategija jne. Millal algas pedofiilia? Pedofiiliajuhtumite päevavalgele tulek äratab mõningaid küsimusi. Kus olid inimesed varem, kas probleem on liberaalses ühiskonnakorralduses või milleski muus. Märkimist väärib, et kõmulisemate tegelaste tegevus algas pigem juba ammu. Vastust tulekski otsida ühiskonnast, mis ei ole avatud, kus on kombeks probleeme varjata, neid ümber nurga nimetada. Pedofiilia ei ole inimkonna ajaloos kindlasti uudne nähtus, kui vaadata tagasi kas või Vana-Kreekale jne. Fakt on see, et tänapäeva sotsiaalse keskkonna normide järgi on pedofiilia ebaküps inimestevaheline seksuaalsuhe, kus sageli jääb kannatajaks laps, keda jäävad kummitama psüühikamuutused nii lapsena kui ka täiskasvanueas. Tihti kaasnevad vanemas eas erineva raskusega seksuaalprobleemid, mida lahendada ei ole sugugi lihtne, see nõuab tihti interdistsiplinaarse meeskonna pikaajalist tööd. Enda töös olen pedofiiliaga kokku puutunud pigem kaootiliselt, kuid nähtuse olemusega olen kursis juba pikki aastaid. Aastaid tagasi noormeeste nõustajana töötades oli juhtumeid, kus kolleegide kaudu pöörduti minu poole küsimustega – laps on vägistatud, äkki saaks teha analüüse (HIV või süüfilis). Tundus, et keegi ei julge ega oska abi küsida, ka mind ennast vaevas abitus – kuhu inimene saata ja mida teha. Absurdsena tundus see, et ohver ja tema lähedased tundsid eelkõige muret suguhaiguste pärast, kuid keegi ei julgenud ega osanudki mõelda sellele, et tõsiselt tegeleda ohvri psüühikaga või et ka süüdlasega võiks midagi muud peale hakata kui ta vangi panna. Toetavat süsteemi ei olnudki. Õnneks praegu on, kuhu ja kelle juurde ohver saata – on Tartu ja Tallinna laste tugikeskused. Täiskasvanul on raske nõu saamiseks kellegi poole pöörduda, sest neid teenuseid ei kompenseerita. Raske psühholoogilise trauma tagajärjega tegelemine paneb proovile ka terapeudi enda, mitme inimesega tegeleda ei jõua füüsiliselt ega emotsionaalselt ning ka spetsialistidele on vaja toetavat võrku – supervisiooni. Mis saab pedofiilist, pedofiiliakalduvustega inimesest? Kas tõesti on lahendus vangla ja veel enam – vanglas vägistamine, pidev seksuaalvägivald või isegi «hädatapmine», nagu ka mõned väga intelligentsed inimesed on soovitanud? Enamik meist (ja isegi mõned psühhiaatrid) laiutab käsi, ütleb, et neid inimesi ei paranda miski, kui tegeletakse, siis peamiselt diagnoosimisega. Mõni kolleeg on määranud pedofiilile meessuguhormoonide taset langetavaid ravimeid ja seda edukalt. Viimasel Euroopa seksuoloogiakonverentsil Prahas (juuni 2006) näitas Norra seksuoloog-psühhoterapeut Thore Langfeldt reaalseid tulemusi – üle 100 pedofiili teraapias, mis kestis aastaid, oli retsidiivsuse tase äärmiselt madal. Arenenud maades on seksuaalkurjategijatega tegelemine päris hästi edasi jõudnud, leidub huvitavaid uurimusi ja mõtteid mitte ainult pedofiilia valdkonnast. Seksuaalkurjategijate, sealhulgas pedofiilide ravi ei ole kaugeltki üheselt mõistetav, kuid vaieldamatult on nende inimeste aitamine oluline teema. Võimaldada inimesele ravi on inimõiguste küsimus. Usun, et ütlus «vägivald sünnitab vägivalda» vastab suuresti tõele ja ka riiklik vägivald kurjategija suhtes ei lahenda probleemi. Ravi on vaja Hea tahtmise korral on võimalik koostöös inimese seksuaalsuse valdkonnas tegelevate spetsialistidega luua Eestis seksuaalkurjategijate abistamissüsteem. Eesti Akadeemilisel Seksuoloogia Seltsil (EASS) on päris hea rahvusvaheline võrgustik, mille kaudu võiks otsida teid olukorra parandamiseks. Seksuaalkurjategijatega tegelemine on keeruline valdkond, kus spetsialistil endal on väga suur risk läbi põleda. Seksuaalkurjategijatega tegelejaid ühendab maailmas assotsiatsioon IATSO (International Association for the Treatment of Sexual Offenders), minu teada praegu Eestist sinna keegi ei kuulu. Hädasti oleks vaja süsteemset seksuoloogiaalast haridust – haridusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi tuge selleks ja samuti psühhoteraapia baaskoolitusega spetsialiste (viis-kuus inimest, sobivamad psühhodünaamiline psühhoteraapia, kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia jne), kel oleks sügav huvi selle valdkonna vastu. Tarvis läheb riigi tuge, rahaeraldusi. Aru tuleb saada sellest, et selles valdkonnas tegeldakse ühe inimesega pea kogu elu ja väga suure grupiga ei ole üks spetsialist võimeline tegelema. Suisa masendav oleks, kui me ei suuda kasutada olemasolevaid spetsialiste, medikamente ja psühhoterapeutilisi võimalusi, loomaks meie lastele turvalisemat tulevikku. Lõppkokkuvõttes suudaksime muuta ühiskonna tervemaks ja pisutki lahendada põlvkondade jooksul kuhjunud probleeme. |
