Marianne Mikko avalik elu algas juba 12-aastaselt, mil ta kirjutas pärast Poolas rahvusvahelises pioneerilaagris veedetud kuud Pärnu Kommunistile tosinaosalise artiklisarja. Sealt järgmise sammuna jõudis ta keskkoolineiuna Pärnus lavalaudadele. Tema kuulsaim lause, toona Marianne Sisaskina, kõlas ajakirjas Noorus esinenud doktor Noormanni kirjavastuste põhjal loodud näitemängus tema enda mäletamist mööda umbes nii: «Mina ei tea, millist rinnahoidjat ma kandma peaks.»

Näitlejat Mikkost siiski ei saanud. Kui Pärnu teater teda enda ridadesse kutsus, kostis ema tütrele: «Sa võid seda teha, aga siis otsi endale korter, kus elama hakkad.»

Lõpetanud keskkooli viitega (kuid kuldmedalita, sest lõpukirjandi eest sai nelja), astus Marianne Mikko Tartu Ülikooli ajakirjanikuks õppima. Pühapäeval sai temast europarlamendi saadik.

Kas olete Toomas Hendrik Ilvest juba tänanud, et pääsesite tema mulgi kuue hõlmade peal Euroopa Parlamenti?

Kallistasin nii Ilvest kui Evelin Int-Lambotit.

Kas välja ei pea talle midagi tegema?

Arvan, et mehed teevad välja.

Olete õnnelik?

Tunne on rahulolev, sest viimased kuus kuud olen teinud kampaaniat ehk töötanud seitse päeva nädalas. Arvan eputamata, et [europarlamenti jõudmine] on suure töö tulemus. Olen kohtunud tuhandete inimestega.

Arvasin, et olete õnnelik selle pärast, et lõpuks saate siit Eestist minema. Olete ju kogu aeg siit mujale tahtnud.

Ei, ma ei ole ära tahtnud, aga on kujunenud nii, et olen elanud aasta Aafrikas ja kuus aastat Brüsselis. Tahta ära välismaale, et mitte elada Eestis, on väga jabur mõtelda.

Huvitavam on hoopis see, et võib-olla mul ei ole eriti huvitav Eesti ajakirjanduses. Olen olnud 20 aastat ajakirjanik, ja arvan, et mitte väga halb ajakirjanik. Julgen isegi öelda, et kuulun Eesti ajakirjanduse eliiti, mõeldes oma tegudele ja sellele, mida Eesti Entsüklopeedia minu kohta kirjutab. Mitmed asjad selles ajakirjanduses on sündinud tänu Marianne Mikkole.

Ometi ei usu, et te oma viimaste tegemistega Eestis väga rahul võiksite olla. Teie toimetatav Diplomaatia on väikse tiraažiga nišilehe lisa, «Välismääraja» on samuti mitte väga laialt kuulatud raadiojaama elitaarne programm. Kas see frustratsiooni ei tekita, et teie nimi kõigile välja ei paista ja kõrva ei kosta?

Absoluutselt mitte. Olin väga õnnelik sel hetkel, kui panin ETV ukse enda järel kinni. Tundsin suurt vabanemist. Sest saad oma mõtteid pakkuda siis, kui on pinnast. Olin kuus aastat elanud ja töötanud Läänes, puutudes seal kokku rahvusvahelise ajakirjanikkonna helgemate ajudega. Ja siis tuled tagasi väiksesse armsasse ETVsse, kus saad aru, et sinust ei saada aru. Jäin võõrkehaks ETVs töötades. Viga ei ole nendes ega minus. Me olime erinevates aegades: mina olin 21. sajandis, nemad 20. sajandis.

Selleks ajaks olid mul Maalehes ilmunud juba kahe aasta vältel intervjuud, mille eest sain Maalehe aasta parima autori preemia. Olen väga uhke, et nemad tulid minu juurde, sest ise olin juba unustanud, et olin teinud pikki intervjuusid, mille poolest olin kuulus Eesti Ekspressis, luues dünaamilise Spiegeli moodi intervjuu traditsiooni iseseisvas Eestis – see pärineb tõesti Eesti Ekspressist Marianne Mikkolt.

Teiseks, «Välismääraja» kuulajaskond on kasvanud. Kui alustasin, oli see alla 20 000. Hetkel on 50 000. See on Kuku raadio üks visiitkaarte.

Ja olen väga uhke, et välispoliitikast rääkival analüütilisel Diplomaatial on lugejaskonna suurus 5000. Kui rääkisin Diplomaatiast Londonis ühe suurepärase mõttekoja direktorile, kes, saanud teada, et tiraaž on 5000, ütles, et see on väga hea!

Teemal, mida valdan, olen saavutanud optimaalsed auditooriumid Eesti oludes.

Kui teil ajakirjanduses nii hästi on läinud, siis mis põrgu päralt pidite hakkama mingi erakonnaga semmima?

Sellepärast, et mind kutsuti. On väga huvitav, kui tunned, et oled vajatud. Ja mind kutsuti samaaegselt ka Res Publicasse. Vaatasin otsa ühele programmile, lugesin teist, ja leidsin, et üks on projektipartei ja teisel on ilmavaade, millest ma saan aru.

Tõtt-öelda vaatasin ka, mis moodi Eestis asjad käivad. Olin tähele pannud, et 12 aasta jooksul on siin olnud minu arvates üleloomulikult liberaalne majanduskeskkond, kus inimesega tegelemine, tulenevalt prioriteedist, et saame ruttu NATOsse ja Euroopa Liitu, on jäänud tagaplaanile. Sain aru, et see ei saa väga pikalt nii kesta. Sest keskmine eurooplane on teistmoodi. Euroopa Liidu kodanikud on oma riigi poolt hoolitsetud, neil on väga head sotsiaaltagatised, nad tunnevad end hästi ja mõnusasti.

Kokku puutudes meie inimestega – olles kuus aastat töötanud võõrsil teravdatud pilguga televisiooni jaoks – on tänaval kohe näha, et meie inimestel on allapoole suunatud krampis näod. Nad ei ole rahulolevad, elu nautivad ja rõõmsad.

Teie näete väga rõõsa välja. Kui kõrvutame muserdatud eesti inimesi Marianne Mikkoga, kelle üheks märgiks on uhke sall, mis kindlasti maksab rohkem kui keskmine Eesti pension; kui arvestada seda, et olete käinud Göteborgi peatänaval juuksurisalongis soengut tegemas ja olete tekitanud Prantsuse saatkonna vastuvõtul furoori leopardimustrit imiteeriva riietusega, et sööte-joote kõige peenemates kohtades ja oskate hinnata kõige kallimaid parfüüme, siis kuidas nii glamuurne daam käib kokku sotsiaaldemokraatiaga, mis peab südant valutama teise Eesti pärast?

Teie küsimuses on huvitav paradoks. Baleriini aspektist võiks balletietendust retsenseerida ainult balletiga tegelnud inimene. Ja hoidku jumal, kui ta on jäme ja ei ole tegelnud tantsuga isiklikult, siis tähendab, et – kui prostalt väljendada – peaks ta minema peldiku taha ja endale kuuli pähe kihutama, mitte haarama sule ja kirjutama säravaid retsensioone.

Kui toimetasin ajakirja Hai, siis oma arust esitasin sama provokatiivse ettepaneku Toomas Hendrik Ilvesele: kas ta ei tahaks kirjutada teemal, kas rikas saab olla sotsiaaldemokraat. Ta näitas näidete varal, rääkides Ameerika demokraatidest ja vabariiklastest, et saab küll.

Kui on ilmavaade, mis räägib nõrgematele kaasatundmisest, siis ei pea olema ratastoolis, et ise seda ideoloogiat kanda.

Kust pärineb teie peenus ja suursugune maitse?

Loodan, et inimesed tegelevad sellega, mida nimetatakse oma roosiaia harimiseks. See tähendab, et tegeled oma arenguga. Et paned tähele, mismoodi on asjad laias ilmas, ja kui tahad tundma õppida, millest maailm jutustab, teed oma järeldusi. Kui inimesel on uudishimu, on võimalik välja arendada kõige peenemaid aistinguid, olgu need lõhna või värvi kohta. Pealegi ma olen Kaalud – neile meeldib harmoonia.

Ühes usutluses olete öelnud, et Eesti ajakirjanduses ei leidu teile konkurenti. Mille põhjal seda väidate?

Sõltub, millal seda ütlesin. Siis võin öelda, mis oli tookordne mõte.

Aga tuletagem meelde, mille põhjal te võinuks öelda, et olete Eesti ajakirjanike seas konkurentsitu.

Ma muidugi täna enam nii uljalt ei ütleks seda. (Naerab.) Aga julgen väita, et raadiosaate juhtimises, nagu on «Välismääraja» – pean silmas intensiivsust, dünaamikat –, ma vastast ei näe.

Aga selle põhjal ei saa veel väita, et teil pole konkurente.

Võib-olla pidasin silmas seda, mis puudutab maailma kohaletoomist eestlastele. Selles mõttes olen küll hetkel konkurentsitu.

Olete saanud intervjuusid päris tuntud tegelastega. Mis nippidega? Kas nii nagu kümme aastat tagasi Vladimir Žirinovskilt, kui istusite tal autos põlve peal?

Oli selline autosõit Volgaga, oli. Meid oli terve seltskond: peale Žirinovski üks Brasiilia ajakirjanik, turvamees, autojuht. Meil lihtsalt ei olnud ruumi. (Elavneb.) Ja Žirinovski on action’i-mees. Talle väga hästi meeldis – kaks naisajakirjanikku, praktiliselt konkureerivad omavahel.

1992. aastal põrutasite Lõuna-Aafrikasse. Mida otsima?

Lõuna-Aafrikasse minek on seotud ühe ratastoolimehega. Kui tegin «Homo homini» raadiosaadet, sain tuttavaks Rootsi puuetega inimeste vaimse liidriga. See mees, nähes, et olen pühendunud puuetega inimeste teemale, ütles, et pean nägema, kuidas puuetega inimeste asjad on mujal, et Eesti ühiskonda järele tõmmata. Ta soovitas mul mitte Skandinaaviat või Poolat silmas pidada, sest neist oleme palju maas, vaid minna üleaafrikalisele kongressile Zimbabwesse. Seal sain tuttavaks Lõuna-Aafrika ratastoolis juudi mehega, kelle juured olid Lätis. Ta ütles, et kui mul on vähegi mahti, võin ma tulla ja olla mõnda aega tema juures Lõuna-Aafrikas.

Sinna minek sai teoks seetõttu, et on ju kuulus üks lause «tumeda, et mitte öelda KGB minevikuga», mis pärineb Marianne Mikko sulest. Selle pärast käisid Ekspress ja Mikko käsikäes kohtus, sest Tiit Made väitis, et tema au ja väärikust on solvatud. Kohtuprotsess rojutas mind lõpuks nii ära, et tahtsin väga kaugele. Ja siis meenus see mees Lõuna-Aafrikas. Ja nii me pakkisime mehega oma asjad ja lendasime minema. See oli projekt aastaks, mille vältel salvestasin 40–50 tundi eestlaste elulugusid Lõuna-Aafrikas. Kinkisin need kassetid Eesti Rahva Muuseumile: need on meie elulood.

Aga Eesti ajakirjandus neist lugudest suurt ei hoolinud ja eriti neid avaldada ei tahtnud.

Ei, see ei vasta tõele. Sest kui tulime mehega 1993 tagasi, siis Hommikulehes oli meil joonealune umbes 25 osast, mis jooksis kuu aega. Isegi plaanisime teha raamatu, sest [abikaasa] Madis on väga hea silmaga fotograaf. Aga tundus, et Eesti raamatuturg on väga kehval paberil ja erootilis-pornograafilisi taieseid täis, nii et kes me raamatut ikka loeb.

Kui Lõuna-Aafrikast tagasi tulite, jäite Eestisse vaid aastaks pidama, siis põrutasite taas välismaale. Miks?

Mul ei olnud Ekspressis huvitav töötada. Seal olid meeleolud muutunud. Kui me 1991–1992 lähenesime asjadele väga avangardistlikult ja loominguliselt, siis nüüd tundus, et leht on hakanud institutsionaliseeruma. Ja see ei olnud nii põnev, eriti pärast Lõuna-Aafrikast tulekut, kus toimub midagi, kus on adrenaliini...

...ja siis, vabandust katkestamast, läksite Brüsselisse lootuses, et seal saab adrenaliini. Eluilmas ei usu!

Brüssel oli väga raske koht, kus euroametnikud ja eurokeel olid nii rasked, et see juba muutus huvitavaks. Sa näed teksti, millega sul ei ole midagi peale hakata eestlaste jaoks, kes ei tunne Euroopa Komisjoni metakeelt. Tegelesin iga päev tõlgendamise ja tõlkimisega, et asjade olemust tabada. Ses mõttes oli see väga põnev. Uurisin ja puurisin, kuidas kaheminutilise teleloo sisse paigutada eesti sõnadega tekst, millest jutustab Euroopa Liidu see või teine poliitika või mida just otsustati. See muutus tõeliseks ajugümnastikaks, et sellest läbi närida.

Kas tunnete kaasa oma mantli-pärijale Indrek Treufeldtile, kelle kohta olete öelnud, et tema on nüüd teie koha peal?

Ma ei ütle seda, et ta on minu koha peal. Võin ütelda ainult seda, et Brüsselisse korrespondendi koha looja on Marianne Mikko. Loomulik, et üks tuleb ja teine läheb. Rotatsioon on ajakirjanduses nii, nagu diplomaatiaski. Keegi ei ole kusagil igavene.

Ega tal kerge ole. Vaatan, et ta veel ei ole saanud suurtele kaladele ligi. Näen rohkem, kui kommenteerida tahan.

Enesehinnanguga teil vist prob-leeme pole?

Meeste maailmas läbilöömiseks ei saa olla tagasihoidlik. Nii ajakirjanduses kui eriti võimukoridorides domineerivad mehed. Sul ei jää muud üle, kui olla vapper.

Millele tugineb teie kõrge enesehinnang?

Elukogemusele. Ja sellele, et väärtustad ja analüüsid ja paigutad end pikemas perspektiivis, mis või kes sa Eesti ühiskonnas oled. Seetõttu teen vähem nägusid, kui võib-olla inimesed tahaks. (Naerab.) Ma ei saa öelda, et olen tagasihoidlik.

Mulle tundub, et Eesti ajakirjanduses ei ole millegipärast teid hinnatud nii, nagu teie ise ennast hindate.

Eesti Entsüklopeedia on see, mis on mulle tähtis. Mida üks või teine toimetaja mõtleb, arvab või tunneb, ei ole nii oluline. On asjad, mis jäävad, ja see loeb.

Teie intervjueeritavad ja saatekülalised on tavaliselt tuntud inimesed, mistõttu julgen järeldada, et teile meeldib ennast näidata suurte tegijate valguses.

Vähe sellest, mul on isegi kaasas pilt, mis kinnitab teie versiooni. (Võtab käekotist foto, millel usutleb USA kaitseministrit Donald Rumsfeldi.)

Jah, see on Donald Rumsfeld, kellele te esitasite Tallinnas pressikonverentsil kaks küsimust, kuid tema jättis ühele neist vastamata, ja vastas pärast trepil, kui ta oli pressikonverentsilt lahkumas.

Küsimus ei ole selles, et näidata end võimsate meestega. Vastupidi, tahan neilt midagi teada, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Ma tahaks teha intervjuud Indira Gandhiga, kui ta elaks. Olen püüdnud Margaret Thatcheriga saada intervjuud, aga talle ei lasta ligi viimastel aastatel.

Aga need on ikkagi kõik kuulsused, olgu nad mehed või naised. Küllap saate neid intervjueerides oma ego rahuldada.

Kas teie tahaksite teha intervjuu pigem onu Juhaniga või Rumsfeldiga? Olgem nüüd ausad.

Onu Juhanil on palju rohkem öelda kui Rumsfeldil.

Aga siis tuleb toimetuses onu Juhanit väga jõuliselt müüa. Vaadake, ka praegu tunneb Arter minu vastu suuremat huvi kui enne valimisi. Nii et need on julmad mängud.

Nüüd saate jälle minna Brüsselisse, kus on tähtsad onud...

...ja tädid...

...ja saate jälle oma sõiduvette, kas pole nii?

Mulle sobib suhelda inimestega hoolimata nende usutunnistusest, nende keelest, aga seal, kus liigub mõtteid, kus on väga huvitav. Mis ei tähenda, et Eestis nii ei ole. Aga 1,4 miljonit on 1,4 miljonit. Olen teiega väga avameelne, kui ütlen, et mul ei ole viimasel ajal olnud isiklikult väga huvitav Eesti ajakirjanduses. Ma väga tahaks, et Eesti ajakirjanduse latt tõuseks, et oleks ka minusuguseid rahvusvahelise kogemusega ajakirjanikke. Siis on meie jututeemad laiemad ja huvitavamad. Mind eriti ei huvita rääkida huulepulgast või parfüümist, ehkki tunnen parfüüme päris hästi. Rääkida sellest, kui palju miski maksab, on viis minutit huvitav, aga mitte 50 minutit.

Kas teie ellu Brüsselis hakkab kuuluma ka abikaasa Madis Mikko?

Arvan küll, et hakkab. Aga mul on täpsemalt raske ütelda, see sõltub ka Madise võimalikust rakenduses Brüsselis. See on väga tõsine küsimus kõigile diplomaatidele.

Saaksite nüüd olla eesrindlik naine, kes meest peab üleval.

Jah, aga... miks ka mitte! Mingi rakendus tuleb välja mõelda ka siis, kui ülal pidada.

Septembris saate 43. Aga lapsed?

Mm... Ma ei kommenteeriks seda teemat.

Aga kahju ei ole sellest, et lapsi ei ole?

Ma olen mõtlev olend.

Loodetavasti mina ka. Aga see ei välista...

...selle teema jätaks ma välja.

Kui kaugele ja kõrgele te tiivad peavad kandma?

Mind on kogu aeg nagu voolusäng juhtinud. Ma ei ole teinud strateegilist plaani, nagu paljud mehed teevad. Usaldan oma vaistu. Aga praegu on mul tunne, et viis aastat on nii pikk aeg, et 48-aastaselt (hakkab naerma) on inimene ikka väga noor.

Ajakirjandusega on nüüd lõpp?

See on väga tõsine küsimus. Olen elus teinud ikka seda, mis mulle on väga meeldinud. Aga mõneks ajaks küll, jah. Sest olen Euroopa Parlamendi saadik. Ma ei arva, et ma ei kirjutaks, aga ma ilmselt ei tee intervjuusid.

Kas ema, kui ta veel elaks, oleks teie valiku üle õnnelik?

Ma arvan, et väga.

Miks Marianne Mikko ei anna eales raha kerjustele

Aastal 1991 avaldas Marianne Mikko Eesti Ekspressis intervjuu, mida ta nimetab Eesti ajakirjanduse klassikasse kuuluvaks.

See oli usutlus Venemaalt pärit kerjusega, keda ta kohtas korduvalt Tallinna Kaubamaja lähedal. See, mida ta kuulis, tundus niivõrd põnev, et ta lubas toimetuse koosolekul: tuleb väga hea lugu. Enamik kolleege suhtus asja skepsisega.

Avameelses usutluses selgus, et kerjuse päevapalk on suurem kui Vene tuumateadlasel või rahvasaadikute kongressi saadikul kuus. Mees rääkis, et ta armastab süüa Glorias.

«Seetõttu jälgin kerjuseid, kui profid nad on, ja ei anna neile raha,» lausub Mikko. «Sest ma ei taha selle mänguga kaasa minna.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.41