Enn Kreem: milleks merepäev?
20.05.2008 00:01
Enn Kreem, Eesti Laevaomanike Liidu peasekretär
|
| |
|
 |
Enn Kreem.
Foto: Peeter Langovits |
|
|
|
|
Euroopa Komisjoni otsusel hakatakse liikmesriikides iga aasta 20. mail tähistama Euroopa merepäeva. Valitsused, riigiametid, organisatsioonid, kes tegutsevad merendusvaldkonnas, korraldavad sel päeval sadamate ja laevade külastusi, merekeskkonna kaitse aktsioone, tutvustavad uusi mereprojekte ning muuseumides ja kõnekoosolekutel rahvuslikku merepärandit.
Euroopa merepäev on üks üritusi, millega Euroopa Liit tahab juhtida kodanike tähelepanu merevaldkonna kasvavale osale meie igapäevaelus. Maismaatransport on ennast ammendamas, maanteedel roomavad lõputud ja tossavad raskeveokite voorid, tunneleid ja viadukte ummistavad pikad järjekorrad. Olukorra parandamiseks nähakse suurt potentsiaali meretranspordis.
Euroopa Liidus on merenduse arendamine loomulik ja perspektiivikas. Meil on kokkupuude kahe ookeani ja viie merega. 22 liikmesriiki asuvad rannikul. ELi merepiir on seitse korda pikem kui USA-l ja neli korda pikem Venemaa omast. Merenduse mõjupiiridesse jääb umbes pool ELi rahvastikust, kust tuleb ka pool SKTst. Laevaliiklust nimetatakse liidule eluandvaks vereringeks, sest 90 protsenti välis- ja 40 protsenti sisekaubandusest kulgeb mööda vett.
Kuid seda on veel vähe, eriti mis puudutab siseveoseid. Põhjus on lihtne: kui autoveol kulutatakse tonn/kilomeetri kohta 0,7–1,2 megad˛auli energiat, siis meretranspordis kümme korda vähem. Arvestatakse, et ühe protsendi Euroopa transpordivoo ümbersuunamine maanteedelt veeteele säästab aastas veerand miljardit eurot (3,9 mld kr).
Teine, sama mõjuv põhjus on, et meretransport on autodest mitmeid kordi keskkonnasõbralikum. Laevanduse aktiviseerimiseks on käivitatud mitmeid projekte: «Balti meremagistraalid» ühendab Läänemere-äärseid riike, «Marco Polo» tegeleb kaubavedude maksimaalse ümbersuunamisega maanteedelt merele, «Lähimerevedude arendamine» (SSS) puudutab lühemaid distantse.
Nende projektide realiseerimiseks ja liikmesriikide laevade konkurentsivõime parandamiseks on ELi juhtnööride kohaselt lubatud laevanduse arendamiseks mitmesuguseid riiklikke regulatsioone. Neid võimalusi on seni kasutanud kõik ELi mereäärsed liikmesriigid peale Eesti. Seetõttu ei saa Eesti neis projektides kuigi palju kaasa rääkida. Eestis puudub merenduspoliitika, riigi juhte ei huvita, mis saab tulevikus. Seda mõtlemisviisi illustreerivad kõige paremini kärped riigieelarves, kus esimesena tõmmati maha uue jäälõhkuja projekteerimiseks ette nähtud raha.
Õige, talve ju polnud ja lisaks räägitakse iga päev kliima soojenemisest. Ometi teab enamik inimesi, et ränkasid talvesid jätkub nende elupäevade lõpuni, kui istume jäävangis nagu eskimod. Ja ka vaba veega maksame rootslastele-soomlastele-norralastel tõsiseid summasid nende jäälõhkujate valmisoleku eest meid jäävangist päästa.
Riigi merenduspoliitika puudumise tõttu oleme jäänud ilma oma kaubalaevastikust. Samas otsitakse võimalusi tasakaalustada kaubandusbilanssi ja vähendada ülisuurt jooksevkonto defitsiiti. Oma lipu all laevastik aitaks seda kindlasti vähendada. 15–20 Eesti kaubalaeva rahvusvahelises liikluses müüksid aastas eksportteenust umbes miljardi krooni eest. Potentsiaali arvatakse olevat vähemalt 60 laevale.
Palju on räägitud töökohtadest merel ja maal, kasudest, mida toob kogu merendusklastri arendamine alates sadamatest, laevaehitusest ja lõpetades keskkonnakaitse ja rannikuelu ruumilise kavandamisega. Kogu tarkus seisneb selles, et mereäärse riigina me ilma selleta läbi saa ja ükskord jõuab kindlasti sellest arusaamine meie valitsejateni. Usutavasti aitab sellele kaasa ka Euroopa merepäeva tähistamine Eestis. |
|
|
|
|
