On väga raske magada elevantide keskel, kui sa ei ole väga suur loom, olid Iisraeli asepeaministri Shimon Peresi rohkelt tsiteerimist leidnud sõnad Tallinnas sünagoogi avamisel. «Pead olema iga liigutuse suhtes väga ettevaatlik.»

Iisraeli julgeolekustamine (securitization) ehk see, millisena keegi näeb oma julgeolekuohte ja kuidas ta üritab neid ületada, põhineb kindlasti holokaustil ehk siis tegevusel, millega taheti hävitada terve rahvus. Seejuures pole tegemist pelgalt ajaloolise hirmuga – meenutatagu kas või Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi üleskutset Iisrael kaardilt pühkida või terrorirühmituse Hamas seisukohta, et Iisraeli riigil pole õigust eksisteerida.

Ametlik Venemaa pole seni eitanud Eesti õigust eksisteerida, kuid tasub vaadata muid avaldusi. Duumasaadik Dmitri Rogozin kutsus üles alustama sõda Eesti vastu ning telesaatejuht Mihhail Leontjev hävitama eestlasi nagu tšetšeeni separatiste. Eesti poliitikud aga pidasid vajalikuks teatada: Venemaa peaks aru saama, et Eesti on iseseisev riik.

Siit jõuamegi rahutusteni. Eestis on juba pronksiöid võrreldud rahutustega Prantsusmaal. Ehk peaks neid Eestit vapustanud öid võrdlema hoopis palestiinlaste rahutuste ja terroriaktidega Iisraelis. Viimane ei saa võtta neid pelgalt rahutustena nagu Prantsusmaa, vaid otse oma julgeoleku ja riikluse vastu suunatuna.

Iisrael tajub julgeolekuohte paljuski holokausti kogemusest lähtuvalt ning teeb kõik, et see ei korduks. Eesti ohutaju tuleneb 1939.–1940. aasta sündmustest, Saksa ja Nõukogude okupatsioonist. Meil tehakse kõik, et see ei korduks. Seetõttu on loosungitel «CCCP Forever» ja «Rossija, Rossija» sootuks teistsugune tähendus kui näiteks Nicolas Sarkozy vastastel hüüdlausetel Prantsusmaal.

Samas on holokaust rahvusvaheliselt tunnustatud fakt. Sellest on kirjutatud lugematu arv raamatuid, tehtud hulgaliselt filme ja selle eitamine on kuulutatud mitmes riigis kuriteoks.

Mitte midagi säärast ei saa öelda kommunismi kuritegude kohta. Kuid peab meenutama, et holokausti teadvustamine võttis aastakümneid – nii võib juhtuda ka kommunismi kuritegudega. Võib-olla näeme kunagi raamatupoes kommunismi kuritegudest pajatava kirjanduse osakonda ja ülikoolides on kommunismi kuritegude õppetool.

Nii nagu Venemaa on vastu kommunismi kuritegude uurimisele, on mitu Araabia riiki ja Iraan holokausti eitanud.

Siia kõrvale võiks panna Vene ajaloolaste katsed kuulutada Baltimaad fašistlikeks ja eitada Nõukogude okupatsiooni ning president Vladimir Putini avalduse, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Ent kokkuvõttes raskendab kommunismi kuritegude mittemõistmine arusaamist Eesti julgeolekupüüdlustest.

Eestile oli suureks õnneks našistide aktsioon Moskvas Eesti saatkonna ümber. Ilma selleta oleks pronksmehe sündmuste põhifookus nihkunud Tallinnale ning Eestit oleks nagu Iisraeligi saanud süüdistada mässajate vastu liiga karmide võtete kasutamises.

On ju Iisrael pidanud pidevalt maadlema süüdistustega, et ta kasutab palestiinlaste vastu liiga jõulisi võtteid. Iisraeli on mõistagi kritiseerinud Araabia riigid, kuid ka inimõiguste organisatsioonid ja Euroopa Liit.

Tegelikult pole Eesti suunalgi süüdistused vaibunud. Gazas või Läänekaldal marsivad palestiinlased kas enesetapumärtrite või Iisraeli armee käe läbi hukkunute piltidega, Moskvas kasutasid našistid Dmitri Ganini portreed ja Vene föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov nõudis tänavale, kus asub Eesti saatkond, Ganini nime.

Poleks imestada, kui Venemaa maksaks Ganini perekonnale või teistele aktivistidele kompensatsiooni, nagu Saudi Araabia maksab enesetaputerroristide perekondadele.

Terrorirühmitused nõuavad tihti ka vangis olevate terroristide vabastamist ega kohku selle saavutamisel röövimast näiteks Iisraeli sõdureid. Iisrael on pidanud vabastama terroriste oma sõdurite eest. Riigiduuma liikmed nõudsid Eesti kodaniku Dmitri Linteri vabastamist, Vene noorteorganisatsioonid soovivad Mark Sirõki vabastamist.

Venemaa puhul ei saaks välistada ka vastuvangide võtmist. Katar arreteeris 2004. aastal kaks Vene agenti, keda kahtlustati Tšetšeenia kunagise presidendi kt Zelimhan Jandarbijevi tapmises. Vene võimud vahistasid seejärel ise kaks Katari kodanikku ning lõpuks andis Katar eluajaks süüdi mõistetud FSB agendid Venemaale välja. Venemaa kuulutas Katari kohtuotsuse kehtetuks ja agente võeti kodumaal vastu kui kangelasi. Kuidas võetaks Venemaal vastu Mark Sirõkki ja Dmitri Linterit?

Avalikkuse meelestamises on kasvav tähtsus meedial. Nii suutis Vene telemeedia häälestada enamiku Vene kodanikest Eesti vastu. Üleilmse leviga araabia telekanalid al-Jazeera ja al-Arabiya on suutnud näiteks mobiliseerida Palestiina toetuseks Indoneesia moslemid, kes varem olid väga rahumeelsed.

Kusjuures ei Vene meedia ega araabia telekanalid taha kritiseerida oma maade sisemisi arenguid. Rõhk on välisuudistel, välisvaenlase leidmisel.

Iseloomulikud on näiteks PBK uudised, kus ühel õhtul oli esilooks Eurovisiooni lauluvõistlus ja alles kolmandal kohal kümme inimest tapnud plahvatus Orskis. Kas keegi kujutaks ette, et BBC kajastaks uudisteplokis kõigepealt Eurovisiooni ja alles kuskil tagapool uudist, et näiteks Liverpoolis oli plahvatus kümne surnuga?

Lisaksin siia isikliku kohtumise Tallinnas ühe välisreporteriga. Ta oli tunnistajaks, kui vene ema lükkas oma last Vene telekaamerate ees provotseerivalt Eesti politseinike poole.

Reporter tõi kohe näiteks Palestiina, kus vanemad sunnivad oma lapsi täiesti teadlikult kaamerate ees Iisraeli armee suunas kive viskama ja muud moodi provotseerivalt käituma. Kaadrid laste brutaalsest kohtlemisest mõjutavad avalikku arvamust alati kõige rohkem.

Iisrael on nautinud USA sõjalist toetust, mis ulatub kümnetesse miljarditesse dollaritesse. Kuid USA analüütikud on Washingtoni selle eest kritiseerinud, sest peavad toetust katalüsaatoriks, mis vallandab Lähis-Ida terrorismi ja mille eest on USA seni rängimalt maksnud 11. septembri rünnakutes.

Samal ajal on inimõigusi ja demokraatiat toetav USA heades suhetes Saudi Araabiaga, kes tarnib ameeriklastele naftat.

Eesti ja teiste Baltimaade NATOsse võtmist pole samuti kritiseerinud ainuüksi Venemaa. Baltimaad NATOs tekitavat USAle lisakohustusi. Nagu kirjutas USA endine presidendikandidaat Pat J. Buchanan Postimehes, ei saa Eesti-sugune väikeriik kiskuda USAd oma välispoliitilistesse avantüüridesse.

Samal ajal peaks USA säilitama head suhted Venemaaga, kellelt oleks oodata abi võitluses terrorismiga ning Iraani ja Põhja-Koreaga peetavatel läbirääkimistel. Demokraatia ja inimõigused tuleks Venemaa puhul seejuures mõistagi unustada.

Nii Iisraeli kui ka Eesti valusaim küsimus seostub ilmselt lõimumisega. On selge, et palestiinlased pole Iisraeli riigile lojaalsed: neid on okupeeritud, mõned nende organisatsioonid ei tunnista Iisraeli õigust riigina eksisteerida ning juudiriik ei saa taluda ka nende olemist Iisraelis. Viimase väite tõestuseks on juudi asunduste evakueerimine Gazast ja turvamüür Läänekaldal.

Siinjuures tasub teha ekskurss ka pühaduse juurde, millest on samuti viimastel päevadel palju räägitud. Iisraeli toonane opositsioonipoliitik ja hilisem peaminister Ariel Sharon põhjustas 2000. aastal palestiinlaste teise intifada (ülestõusu), kui külastas moslemitele püha al-Aqsa mošeed Ida-Jeruusalemmas. Eesti peaminister Andrus Ansip põhjustas 2007. aastal rahutused pronkssõduri mujale viimisega, sest paljud venelased pidasid seda pühaks.

On ilmne, et lõimumisest rääkides ei saa Eesti ehitada turvamüüri ega hakata Ida-Virumaalt evakueerima eestlasi. Kuid põhiprobleem on sama – kuidas tagada vähemuse lojaalsus Eesti riigile? Kas tuleks pidada enam dialoogi – see oleks euroopalik tee –, või tuleks jõuvõtteid veelgi suurendada – see oleks Iisraeli tee.

Kriitikud võivad kogu seda võrdlust pidada kohatuks. See on nende õigus. Loomulikult jagub Eesti ja Iisraeli vahel ka erinevusi, millest suurim seisneb ilmselt vägivalla astmes.

Ehk sobib siiski siinne lugu mõttearenduseks ja üheks näiteks, et Eesti probleemid ei pruugi olla unikaalsed.

Väikeriikide sarnased mured