Kujutage ette maaomanikku, kelle maale (siis muidugi polnud see veel tema
oma) ehitati kunagi mingi alajaam või üle krundi viidi elektriliinid. Nüüd on ta
seisus, kus ta peab seda oma maatükil seaduse järgi taluma. Kannatuse eest on
talle ette nähtud «tasu». Kuid see tasu on sedavõrd naeruväärselt väike, et
näiteks ühel juhul ei pannud vanaproua «kompensatsiooniks» kantud 30 sendi
laekumist tähelegi. Totakas on ametniku väide, et võetagu talumistasu välja kord
10 aasta jooksul. Kolme krooni kättesaamine oleks ikkagi üle mõistuse kallis.
Nõus, et väikeseid talumistasusid määrates pidi riik jõupositsiooni võtma,
sest vastasel juhul võinuks maaomanike nõuded olla sedavõrd kopsakad, et see
hakanuks ehk elektri hinda mõjutama. Kuid tähelepanuta on jäänud see, et kui
palju ikkagi läheb maksma kasvõi selle 30 sendi ülekandmine inimesele.
Viimase kolme aasta eest olla talumistasu makstud 150 000 krooni, maksete
administreerimine olevat tunduvalt rohkem nõudnud. Kui inimesed saavad
sandikopikaid, kes saab selle suurema osa? Pangad?
|
