See Gunnar Grapsi poose spagaat ei pärine 1979. aasta Tartu levipäevadelt, esimesest korrast pole isegi korraldajatel fotosid, seetõttu tuleb leppida paar aastat hilisema valikuga samadest esinejatest.

Samas nimetab ülikooli leht, et «rahvaste sõpruse päevade raames saadi tänavu maha kolossaalse üritusega – rockmuusika päevadega, mis Tartus olid esmakordsed.»

Et neist 1979. aasta kolmest maiõhtust saab alguse midagi sellist, mis määratleb 1980ndatel terve põlvkonna nägu, muusikamaitset ja maailmavaadet, ei osanud siis veel keegi arvata.

Saalis istus Jaan Habicht ja kulutas diplomitöö kirjutamise kõrvalt näpatud aega lõbutsemisele. Alles aasta hiljem sai temast Tartu levimuusikapäevade konferansjee ja selleks jäi ta kuni levipäevade lõpuni 1990. aastate algul.

Steinfeld ja bänd Doktor Friedrich tuleb Habichtil esimesena meelde, kui ta meenutama hakkab. «Selles oli midagi sellist, mida Tartus ei olnud. Nii muusikas kui väljakutsuvas esitusviisis.»

Tolleaegne ajakirjandustudeng Erki Berends mäletab, et lava taga kaaluti tõsiselt, kas Steinfeldi üldse lavale lubada: «Ta oli purjus.» See oli esimeste Tartu levipäevade skandaal. Kuid levipäevade nimegi polnud veel olemas – reklaamiti Eesti ansamblite kontserti Vanemuises.

Ja kontsert ise ei jäänud Habichtile millegi erilisega meelde.

Ka Silvi Vrait mäletab 1979. aastast pigem sõitu Leningradi üleliidulisele estraadiartistide konkursile kui neid õhtuid, mil sündisid Tartu levimuusikapäevad. Fixiga koos oli Vrait see, kes esimesena Vanemuise kontserdisaalis lavale astus.

Ülikoolilehe toonane kriitika Fixile ei halastanud: kahjuks mängitakse peaaegu alati täpselt ühtmoodi. Kaob ära loomine igal etteastumisel.

1979. aasta kevadel oli Rein Lang neljanda kursuse juuratudeng. Ta mäletab, et alguse sai kõik kinnisideest – vaja on teha rockfestival.

Kuid festival vajas katust, sest kaks eelmist katset rockfestivali teha lõppesid skandaaliga – nii tuli 1970ndate keskel Elvas kui Viljandis kontserdid võimude survel poolelt noodilt katki jätta. Seetõttu olid kevadised rahvaste sõpruse päevad, tänapäeval tuntud ülikooli kevadpäevadena, heaks katuseks.

«Me tahtsime näidata Eesti häid rockbände külalistele, kes Leninakanist, Petroskoist ja mujalt siia kokku tulid. Et nad vaataksid, näpp suus. Tahtsime nende ees poosetada,» ütleb Berends.

TRÜ Rock 1979 esinejate nimistu on üsna sarnane praeguse Eesti kullafondi plaadiletiga. Silvi Vrait ja Fix, Joel Steinfeldi Doktor Friedrich, Rein Rannap, Gunnar Graps Magnetic Bandiga ja praegune kaitseminister Margus Hanson Rentaablusega. Ning muidugi Ruja.

Kitarrist Jaanus Nõgisto arvates oli Ruja siis oma absoluutses tipus. «Lood, millega me seal üles astusime, on sellised, mille üle isegi 25 aastat hiljem võib uhke olla.» Tartu kontserdil oli erakordne atmosfäär. Ruja lood olid nii keerulised, et inimesed istusid, nagu kuulaksid klassikalist muusikat.

M argus Kappeli / Hando Runneli «Ei mullast» hindas publik parimaks, Nõgisto «Ootamine ja olemine» ning «Kuplee» järgnesid. Ruja võitis ülekaalukalt parima ansambli tiitli, Urmas Alender oli parim solist.

Rein Lang meenutab, et sel hetkel kui «Ei mullast» Vanemuise kontserdisaalis ette kanti, oli selge, et tuleb jätkata.

Kõik, mis järgnes, on üks uhke, aga kahjuks lõpuga lugu.

1980ndate keskpaigas tiirutasid Eesti tippansamblid mööda Nõukogude Liitu, kuid üheks nädalalõpuks olid nad kindlasti kõik koos Tartus – levipäevadelt ei saanud puududa. Tartu jaoks olid kõik valmistunud eraldi ja publik talus suurvorme tänutundes.

Vaid mõni aasta pärast esimest pääsukest pidas Tartu levimuusikapäevade peakorraldaja Riho Illak oma töölaual saali plaani, kus iga tooli juurde oli kirjutatud nimi. Saali tahtis vähemalt viis korda niipalju rahvast, kui mahtus.

Lang: «1983ndal võis seal koos olla kogu Tartu establishment. Üks tuntud muusikategelane, kes lavale ei pääsenud, lubas mulle kaelakaardi eest tublisti maksta. Suur oli ta üllatus, kui selgus, et maksma ei pea ja saali sisse ka ei saa. Pakutud summa oli tolle aja mõõtes astronoomiline – 50 rubla.»

1980ndate keskel saatis Illak ühe korralduskomitee liikme eriülesandega Moskvasse. Festival tahtis Vanemuise seinte vahelt välja tulla ja nimeks sai rahukontsert. Moskvast tuli tuua rahutuvisid.

1988. aastal tulid levimuusikapäevade vabaõhukontserdil esmaettekandele Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ja üle hulga aja kordusettekandele kümmekond sinimustvalget lippu. Kuu aega varem muinsuskaitsepäevadel olid kolm värvi veel lahus olnud.

Alles mullusui tänasid hallipäised, kõhukad ja poolsajandi piiri ületanud mehed Illakut Haapsalu lossipargis Joe Cockeri kontserdil kättpidi. Levi-

päevade eest. See oli nende põlvkonna asi.

Aga siis, 1979. aasta 20. aprillil, sõi praegune kultuuriminister Urmas Paet oma viienda sünnipäeva torti ja Vanilla Ninjat ega tema liikmeid polnud veel olemaski.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43