Koolipsühholoog Kadri Järv-Mändoja leiab, et Eesti kodudes on tunnustamise puudus. Ent kui last kohelda halva lapsena, siis ta ka käitub nagu halb laps.

Foto: Raigo Pajula

Kas koolivägivald on läinud viimaste aastatega hullemaks või sellest on hakatud lihtsalt rohkem rääkima?

Koolikiusamine pole ju uus probleem, see on alati olemas olnud. Pigem on inimesed hakanud sellega nüüd rohkem tegelema. Paljud täiskasvanud ehk mäletavad koolikiusamist juba oma kooliajast, kuid toona oli klassis 40 last ja keegi ei läinud sellest isegi rääkima.

Ajalehtedes siis muidugi selliseid asju ka eriti ei kirjutatud. Kuid koolikiusamisest tuleb rääkida ja rääkida just selles võtmes, et mida saaks siin ära teha, mitte et kes on süüdi.

Kuidas see juhtub, et armsast väikesest lapsest saab koolikiusaja?

Lapsed on kodus ja koolis tihti erineva käitumisega ning koolikiusamine võib nii mõnegi vanema jaoks ehmatava ja äkilise uudisena tulla. Tegelikult ei toimu asjad üleöö.

Kiusajateks on enamasti lapsed, kellel on mingi mure, kes on enda ja maailmaga rahulolematud ja ei oska nende tunnetega muul moel enam toime tulla. Näiteks ei lähe neil koolis hästi, kodus kogevad nad vägivalda vanemate või õdede-vendade poolt või on kodus muid pingeid.

Tihti ei ole kiusajad eriti enesekindlad, kuigi nad võivad tunduda ülbete ja julgetena. Seega tuleb ka kiusajatega tegeleda ja aidata neil oma mured lahendada. Koolis on seda võimalik teha vaid kodu ja kooli koostöös, mitte teineteist süüdistades.

Kas võimalikku kiusajat või ohvrit saab kuidagi ära tunda? On neil lastel mingeid ühiseid jooni?

Kuna kiusajad võivad olla ise madala enesehinnanguga, siis võivad nad tahta ennast tõestada võimu tunnetamise abil. Nii juhtubki, et kiusama minnakse endast nõrgemaid. Kiusatavad lapsed on samuti ebakindlad ning see paistab välja nende käitumisest ja olekust. Seega tuleks alati tegeleda mõlema osapoolega.

Mulle tundub, et nii kiusatavatel kui ka kiusajatel jäävad sotsiaalsed oskused tihtilugu napiks. Võime ju mõelda, et suhtlemine on oskus, mis meil kõigil olemas on – teen suu lahti ja räägin. Tegelikkuses on asi keerulisem. Oluline on, kuidas ma räägin ja mida ma suhetes teistega teen, kuidas tülisid lahendan jne.

Suhtlemisoskusi õpivad lapsed kõigepealt vanematelt. See, kuidas ja millest vanem lapsega räägib, ongi lapsele esmaseks suhtlemismudeliks. Vanemad on eeskujuks juba lapse sünnist peale.

Kui laps läheb kooli või lasteaeda, siis peab ta seal oskama teistega arvestada. Aga kui ta kodus seda ei näe, siis ainult jutust, et arvesta nüüd teistega, ei piisa. Kui vanemad üksteise või lapsega ei arvesta, teineteisele ja lapsele halvasti ütlevad, siis pole ka põhjust arvata, et laps lasteaias või koolis kuidagi teisiti käitub.

Laps, kellel on mured, väljendab seda erineval moel. Mõnel lapsel tekivad õpiprobleemid, mõni hakkab hulkuma ja mõni hakkab teisi kiusama.

Mida see tähendab? Kas vanemad ei oska lapsega suhelda?

Tihti ei oska vanemad oma last ära kuulata ja seepärast ei oska laps ka oma murest rääkida. Võib juhtuda, et vanem lootes last aidata ja lohutada, ütleb näiteks «Pole hullu», «Neil lastel on endil probleemid, kes kiusavad», «Ära tee neist välja» jne. Vanemate jaoks tähendab kuulamine sageli küsitlemist ja moraali lugemist.

Kuid paraku annab selline reageering lapsele märku, et murest ei räägita, igaüks peab ise toime tulema, sest see polegi mingi suur asi («Pole hullu») või tunneb laps ennast saamatuna, et ei suuda ise probleeme lahendada («Ära tee välja!»). Kuidas on lapsel võimalik mitte välja teha, kui see narrimine haiget teeb ja vihale ajab või kiusaja lihtsalt järel käib?!

Kuidas vanem sel juhul reageerima peaks?

Lapse muret ei tohi alavääristada. Kui laps tuleb rääkima, siis ei peaks vanem ütlema, et oh, mis sa sellepärast nutad. Pahatihti soovitavad vanemad lapsele isegi, et ta lööks kiusajat vastu või narriks ise teda. Paraku näitab kogemus, et sellest soovitusest tuleb rohkem kahju kui kasu.

Iga laps ei ole lööja. Sellise lapse vastuhakk kukub teiste arvates nii haledalt välja, et see ainult provotseerib kiusajaid. Sama on vastu narrimisega. Lastega koolis probleeme lahendades võibki siis jääda otsima tõde, et kes asja algatas. Suhted võivad olla tagasi tegemise tõttu väga sassi läinud.

Tegelikult on olemas teisi võtteid, mida koos kooliga arutada võiks, et kiusamisele piiri panna. Kui aga vanem tahab koos lapsega kiusamisest rohkem teada saada, siis soovitan üheskoos lugeda Michele Elliotti raamatut «Kiusamine».

Last tuleb kuulata. Parim viis selleks on aktiivne kuulamine. Vanem peegeldab tagasi seda, mida laps ütleb, teeb ja tunneb. Näiteks kui laps on viimasel ajal olnud kurvameelne ja vaikne, siis võiks öelda: «Ma olen märganud, et sa oled muutunud. Mulle tundub, et sul on mingi mure. Ma hea meelega kuulaksin sind, sest ma tahaksin sind aidata.»

Lapsele on suureks kergenduseks, et vanem mõistab ja ei hakka pahandama, naeruvääristama või õpetama. Ärakuulamisest hakkab lapsel kergem ja see on esimene samm kiusamise vastu astumisel.

Ehk kurnab argielu vanemad kuulamiseks liiga ära?

Vanematega aktiivset kuulamist harjutades oleme palju arutanud kuulamise võlusid ja valusid. Ja üks valu on see, et kui lapsevanem on igapäevaelust kurnatud, siis ta ei jaksa kuulata. Aga laps tunneb seetõttu väga suurt üksildust ja tassib oma muresid endaga kaasas.

Eesti kodudes on tunnustamise puudus. Positiivsest ei räägita. Lapsevanemad ütlevad, et see on ju nii ameerikalik, kui ma teda kogu aeg kiidan. Muidugi ei pea seda iga lause järel tegema, aga positiivse esile tõstmine lapsele tema tegudes peaks olema see põhimõte, mida vanemad lapsega suhtlemisel silmas peavad.

Kui on vaja teha etteheiteid, siis tuleb lapsele selgitada, et mitte tema ise pole halb, vaid tema käitumine on olnud vale. Sama on kiusamisega. Vanem peab lapsega rääkima, et see käitumine on halb, see ei meeldi vanemale. Iga laps tahab ju sisimas tunnustust ja heakskiitu.

Kui laps tuleb koolist ja kaebab, et teda kiusatakse, mida lapsevanem siis tegema peaks?

Vanem kuuldes, et lapsel on kiusamisega probleeme, peaks sellest rääkima klassjuhataja või koolipsühholoogiga. Muidugi võib juhtuda, et hakatakse hoopis kooli süüdistama, et miks keegi midagi ei tee. Samas ei pruugi kool kõigist asjadest teadlik olla.

Paha lugu on see, kui vanem hakkab lapse juuresolekul kooli või õpetajat kiruma. Nii kaob ka lapsel kooli ja õpetaja vastu usaldus ning seda raskem on probleemi lahendada. Kodu-kooli koostöö on siin võtmesõna.

Vanemad on mures nagunii, kuid kui nad panevad liigse vastutuse koolile, et tehke midagi, siis kool üksi ei suuda neid probleeme lahendada.

Ohver tihti kardab näiteks, et kui ta räägib sellest koolis või kodus, siis kiusajad saavad teada ja kiusavad teda veel rohkem. Lapsele tuleb selgitada, et ta räägiks vanemale või õpetajale oma murest. Seda asja ei hakata lahendama nii, et ema või õpetaja läheb kiusaja juurde ja ütleb, et «Mari ütles, et sa kiusad teda!» või siis räägib õpetaja klassi ees, et «Antsul on probleeme, teeme nii, et keegi teda enam ei kiusa». Neid asju saab ka teistmoodi lahendada. Me ei pea viitama sellele, kes rääkis, sest tihti ei ole see üks ohver üldsegi ainus, keda kiusatakse.

Aga kiusaja lapsevanemad?

Minu kogemuse põhjal on mõnel vanemal päris raske alguses uskuda, et tema laps teeb teistele lastele liiga. Kodus on ta ju nii hea laps! Aga mõni vanem jällegi ütleb, et jah, seda oligi arvata, et oleme sellel teemal juba kodus rääkinud. Ja jälle on võtmesõna kooli-kodu koostöö. Vahel on ka selliseid juhtumeid, kus kool ei teagi kõiki üksikasju. Kiusamine toimub ju ikkagi kohtades, kuhu täiskasvanu silm ja kõrv ei ulatu.

Kuidas õpetajad üldiselt selle teemaga kaasa tulevad?

Õpetajad on kiusamisest samamoodi väga häiritud. Kuid eks juhtub ka seda, et mõnikord täiskasvanud, kes kiusamist näevad, ei jaksa sellega tegeleda. Väsinud ja läbipõlenud õpetaja on ilmselt selline, kel on palju raskem selliste asjadega tegeleda. Paraku ei anna ka õpetaja koormus eriti aega probleemidega tegelemiseks. Seetõttu peaks koolis olema koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog.

Mida koolid teevad, et koolivägivalda vältida?

Oluline on näiteks keskkonna kujundamine. Koolis peaks võimalikult vähe olema selliseid nurgataguseid, kus lapsed saavad täiskasvanute silma alt ära olla, näiteks riidehoid, avatud ja ilma õpetajata klassiruumid, treeningsaalid jne.

Kiusamisest tuleb lastega rääkida juba lasteaiast alates. Sõnum ja ka käitumuslik eeskuju täiskasvanutelt olgu selge: kiusamine ei ole lubatud ja kiusamisest rääkimine ei ole kaebamine. Kui sul midagi ära varastatakse, siis sa lähed ju politseisse ja keegi ei ütle, et oled «kitukas». Miks peaks kiusamisega teisiti olema?

Lisaks kiusajale ja kiusatavale on olemas ka kõrvalseisjad. Ennetustöö hulka käib ka nende julgustamine ja toetamine, et nad tahaksid ja jaksaksid kiusamisele ise vahele minna.

Nii kiusatavate kui ka kiusajate seas on lapsi, kes ei oska teiste lastega muidu kontakti võtta, kui vaid lüües või norides. Seetõttu võiks juba lasteaias hakata lastele õpetama oma tunnete väljendamist, teiste kuulamist ja probleemide lahendamist. Sama teemaga tuleks jätkata koolis.

Ja muidugi on ka õpetajatel vaja osata häid nippe, kuidas lapsi kuulata ja nendega koos probleeme lahendada.

Sõbrad, kodu, kool, meedia – kes neist last kõige rohkem mõjutab?

Ma pigem vaataks asja selle nurga alt, et tegelikult mõjutavad kõik need asjad lapse arengut, mõjudes aga eri eluetappidel erinevalt. Lapsed õpivad eeskujudest. Nii võiks vägivallatust suhtlemisest rohkem rääkida laste suured lemmikud lauljad, näitlejad ja sportlased. Lastele see tõesti mõjub.

Kahjuks tundub, et täiskasvanute vaheline kiusamine on meie ühiskonnas normiks muutunud. Ärapanemist ja vägivalda on meedias piisavalt, et lapsed sellest õppust võtaksid. Müüvad ju vägivaldsed filmid, mängud ja uudised.

Üks veidramaid kogemusi oli minu jaoks see, kui ühes Eesti telekanali uudistesaates räägiti pikalt YouTube’i pandud???? vägivaldsetest videotest ja küberkiusamisest. Tund pärast uudistesaate lõppu näidati aga krimisarja, kus noored peksid tänaval inimesi, sest nende meelest oli see tore.

Võib ju loota, et laps samastab end sealsete juurdlevate detektiividega, kuid miks ta peaks seda tegema? Ta võib end samastada ka kurjategijatega. Mudel on mudel ja see töötab ühtemoodi. Ja mida rohkem vägivalda igalt poolt tuleb, seda ebaturvalisemana meie ise ja me lapsed ennast tunnevad, sest vägivald tundub siis ju norm olevat.

Ühiskonda kahjuks kiiresti ei muuda, nii et igaüks meist võiks alustada iseenda muutmisest. Hoolivus enda ja lähedaste suhtes on kindlasti kõige lihtsam asi, mida saab igaüks praegu ära teha, et ka koolikiusamist vähem oleks.

Arvamus

Ilmar Raag

koolivägivalda käsitleva filmi «Klass» autor

Kindel on vaid see, et probleeme tervikuna ei saa lahendada ühe-kahe jutuajamisega. Seetõttu imeravimeid ei ole. Tähtsuse järjekorras usun, et üldiste hoiakute kujundamine on kõige alus. See tähendab, et igasse rituaali või sõnavõttu tuleb sisse panna vägivalla kui nõrkuse taunimine.

Minu enese jaoks toimib see läbi kahe sõnumi. Esimene tuleb sellest, et ma ise tegelesin maadluse ja judoga. Eriti just idamaised võitluskunstid rõhutasid seda, et kui sa oled tugev, siis sa ei ründa. Sa saavutad oma tahtmise alati ilma ründamata.

Ma arvan, et selline hoiak aitas mind ja ma ei näinud, et kohalikud teismelised judomeistrid oleksid kunagi agressiivsed. Nad olid lihtsalt nii enesekindlad, et nad ei vajanud oma tugevuse rõhutamiseks kiusamist. Usun kindlalt, et agressor on ebakindel ja üritab seda vägivallaga kompenseerida. Need, kes õpivad ära oskuse mitte rünnata, saavad tohutu sisemise võimu omanikuks.

Teine ja vist veel tähtsam sõnum on üldise sallimatuse sõnum. Iga õpilane peaks olema kindel, et kui ta astub vägivalla vastu välja, siis leiab ta endale liitlasi.

Üldiselt taltuvad agressorid kohe, kui nad tajuvad kas või veidigi võrdset vastast ja see võrdne vastane võib olla kollektiiv. Nõukogude armeest ja omaaegsetest vangilaagritest on palju lugusid sellest, kuidas poisid pääsesid kiusamisest ainult seetõttu, et lubasid vastastikku üksteist käendada. Ma arvan, et see on parim vahend.

Aga see eeldab, et appi minnakse igaühele, keda kiusatakse. Ka sellele veidrikule, kelle üle tegelikult kõik salaja naeravad või kelle kohta pilkavaid jutte räägivad. Sest kui juba temale appi ei minda, siis ei ole kindlust, et järgmise erandina ei võeta ette sedasama õpilast, kes keeldus appi minemast.

Ka «Klassi» filmi puhul olin tegelikult kindel, et seal klassi oli piisavalt neid poisse ja tüdrukuid, kellele Anders tegelikult ei meeldinud. Aga keegi ei teinud vastuhaku ettepanekut avalikult. Kaspar eelistas oma võitlust üksi pidada. See oli viga.

Õpilastevahelise kiusamise eri liikide esinemissagedus (%)

Ähvardamine füüsilise vägivallaga 20,45

Füüsiline vägivald 23,63

Hirmutamine 28,78

Ähvardamine sõnadega 30,71

Pilkamine 31,64

Sõimamine 36,62

Karjumine 36,68

Alandavad märkused 37,06

Solvamine 38,13

Allikas: Kristi Kõiv «Kiusamiskäitumise mitu tahku» (2006)

Kohad, kus koolikiusamist kõige enam toimub (%)