Olin 2003. aastal ühes Ida-Saksamaa linnas päeval, mil saksa koolipoiss mõrvas koolis tulirelvaga kümmekond inimest.

Sadism pole eestlasele võõras

16.01.2004. a kirjutasin Õpetajate Lehes sellest, kuidas Orissaare internaatkool ei leia turvamehi. Nood pelgavad põhikooli vägivaldsete õpilaste käest peksa saada. Põhikooli poisid klobivad turskeid turvamehi? Kuidas on see võimalik? On küll.

Olen märganud Eestis uudset ilmingut: enne uinumist ei unista mõned gümnaasiumiõpilased tavapäraselt vastassoost, vaid fantaseerivad kooliõpetaja sadistlikust tapmisest. Nii nagu inimpõlv tagasi tapeti arstiteaduskonna meesüliõpilane, kelle jõledalt rüvetatud laip leiti ülikooli staadionilt. Olen mõnel viimasel aastal kuulnud ka uinumiseelseid vägivallafantaasiaid, mis sarnanevad eesti inimsööja Andreas H. sarimõrvadega 1980ndate algusest. Viimase kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist saab lugeda 1993. aasta ajakirja Uus Pilt kahes esimeses numbris avaldatud artiklist «Inimliha ketšupiga».

Gümnaasiumis õpib eesti rahvuse turumajandusliku mentaliteediga lähitulevik. Ma ei tea, et XX sajandil oleks meil õpilased koolis massimõrvu sooritanud. Ometi – veel 1960ndail oli koolipoiste valduses arvestatav kogus laskemoona ja relvi. Aga seda ei juhtunud. Juhtus USAs ja Saksamaal. Juhtub 21. sajandil Eestis. Mis neid soosib?

Au kaitseks sunnitööle

2007. aastal pole Eestis soovi avameelselt koolivägivalla võimalikku bioloogilist olemust arutada. Kuivõrd seda üldse saab vabakasvatusega ohjeldada? Enesepettuseks ületähtsustatakse koolikasvatuse ning meditsiinilise ravi efektiivsust koolivägivallast vabanemiseks. Enesekasvatusest ning õpilase reaalsest vastutusest ei räägitagi. Esiplaanil on õpilase õigused. Aga kohustused? Kohustust austada kaasõpilast justkui polegi.

Ületähtsustame koolmeistrite kiusu õpilaste suhtes. Samas alatähtsustame õpilastevahelist koolivägivalda. Viimane erineb ilmingutelt põhikooli ja gümnaasiumi tasanditel. Tähenduslik riiklik signaal oli 30-päevase sunnitööga karistatud naiskoolmeister, kes teda solvanud ja sõnades seksuaalselt ahistanud Harjumaa noormehele daamiliku kõrvakiilu lajatas. Oma au kaitsja Eestis sunnitööle! Sellest kirjutas Õpetajate Lehes hästi prof Igor Gräzin. Lisasin värvitoone 23.02.2007. aasta ajalehes Oma Saar artikliga «Koolmeistri au ja väärikus».

Lugenud Ilmar Raagi filmi «Klass» linastumise eelteateid, ruttasin filmi vaatama. Kartsin, et tsensor (?!) võib filmi ära keelata nagu juba tehti (?!) poliitilist korrektsust järgides Viljandi noortevangla õhkkonda kirjeldava filmiga «Peegeldus».

Terrorismipisiku mädapaise

Film on mõtlemakutsuv üldistus ohtlikule ja järjest enam pingestuvale olukorrale, mis taasiseseisvumise aastail eesti koolides kujunenud on. Filmis näidatut (ka mõnitusi) olen kuulnud-kohanud nii õpilastelt kui õpetajatelt. Mõnda ise pealt näinud. Lõpukaadrite massimõrva Eestis seni pole veel olnud. Tuleb. See on vaid ajaküsimus.

Noored näitlejad mängivad filmis suurepäraselt. Läinudlaupäevast Arterit lugedes sain teada – nad on veel õpilased.

Filmis elutruult kujutatud keskealisi poolkulunud pedagooge on olude sunnil eesti koolides palju. Tõesti on koolides (koolivägivalda soodustava mõjurina) tööl enamasti vaid üks meesõpetaja. Võimlemisõpetajana.

Kuivõrd väljastan ka psühhiaatriatõendeid relvaloa taotlejaile, siis vahel saab relva omamiseks vajaliku tõendi ka Joosepi isa tüüpi relvadesse armunud militaristlikke mehi. Tegelikult vajab Eesti sääraseidki mehi hädasti.

Filmi lõpukaadreis toimuv massimõrv on psühhiaatriliselt usutav. Film ei ole kohe kindlasti pelgalt kunstiinimese eluvõõras fantaasialend.

Filmis on näidatud eakaaslaste poolt pikemaajalise psüühilise ja füüsilise piinamisega hingelise erutuse seisundisse (afektiseisundisse) viidud ja riigi (st kooli!) tõotatud kaitsest ilmajäänud Kaspari ja Joosepi meeleheitlikku katset kaitsta oma au, väärikust ning eetilisi vaateid.

Mõrva põhjus on mõrvatutes

Vabal kodanikul peab Eesti Vabariigis olema õigus enesekaitsele. Eriti siis, kui riiklikud struktuurid ei osuta talle riiklikult tõotatud abi. Just sel põhjendusel ja eesmärgil ongi vabal kodanikul õigus kanda taskus relva. Kurjuse vastu.

Kui minult küsitaks arvamust Kaspari ja Joosepi kohta, leiaksin: nad olid inkrimineeritava kuriteo sooritamise ajal tugevas hingelise erutuse (afekti-) seisundis, mille oli esile kutsunud mõrvatute endi eelnev jõhker sadistlik käitumine.

Sündmuste sellise arengu tegi võimalikuks sadistlikku koolivägivalda soosiv õhkkond koolis. Koolijuhtidel peab olema kohustus, õigused ja ka reaalne mehhanism tegemaks jõuline lõpp koolikiusamisele. Kas tõesti peame selle vajaduse tõdemiseni jõudma alles saalitäie veriste lastelaipade hinnaga? Filmi «Klass» tuleks igal sügisel näidata õppematerjalina kõigile koolmeistritele.

Ilmar Raag on filmikeeles, reaalsete inimkaotusteta hoiatanud meid tõsise mädapaise eest eesti koolis. Oleks koolijuhtide kuritegelik hooletus, kui ei tehtaks mitte midagi selleks, et koolimaja ei süttiks tundide ajal. Kuritegelik hooletus on ka see, kui ei tehta midagi hoidmaks ära koolis lokkavat jälki vägivalda õpilaste vahel.

Kui riik koolivägivallaga tõsiselt ei tegele, kohendame Eestis tasapisi peenramaad 21. sajandi kohalike eesti terroristide tekkeks. Koolivägivalla lõpetamine on olemuselt terrorismivastane ennetustöö.

Nimed marmortahvlil

Elmo Nüganeni isamaalisusest õhkuv vajalik film «Nimed marmortahvlil» kirjeldab gümnaasiumiealiste eestlaste vaimset mentaliteeti

20. sajandi alguses. Ilmar Raagi «Klass» räägib loodetud eetiliste väärtuste sadistlikust mandumisest praeguses koolis.

Filmis on lausa karjena küsitud – kas koolivägivallas ahistatul noorel eestlasel on üldse õigus kaitsta oma au ja inimväärikust? Kas nad oleksid siis pidanud hoopis tegema enesetapu, et kurjus võimutseks edasi?

Eesti Wabariigi korporandil oli enesekaitseks moraalne õigus. Aumõiste hulka kuulus duell. 2007. aastal on gümnaasiumiõpilase ahistamise eest kaitsmise vääramatu kohustus kooli administratsioonil. Kui riik murrab seda lepingut, siis KUIDAS ta heastab oma sõnamurdlikkuse?

Ühiskond on jätnud ikka veel selgesõnaliselt rahvale välja ütlemata, kuidas konkreetselt kooli direktor ja õpetajad vastutavad, kui näevad pealt, kuid ei tõkesta küpsevat massimõrva. Tehkem see ometi üksipulgi avalikkusele selgeks enne reaalseid suuri õnnetusi koolis.

Paigutaksin selles koolis 21. sajandi Eesti rahvuslike vabadusvõitluse marmortahvlile Kaspari ning Joosepi nime. Lisaks selle VIII klassi tütarlapse nime, kes inimväärikuse ja inimõiguste eest võitlemise käigus juhuslikult hukkus.

Ilmar Raagi film «Klass» ei ole üksnes film väljamõeldud massimõrvast. Film on Vabadussõja jätkulahingust, mis juba käimas.