Vasakult – Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Mirtel Pohla ja Jaak Prints. NO99 trupp viib meid läbi nafta tänasest sügavamale. Ja võimalikku homsesse. Foto: Tiit Ojasoo

Jah, vastab tõele – see on hirmus. Teema.

Samal teemal: Repliik: Teatrisse! Kõik!

Aga teemast kirjutab siin kõrval Timo Maran. Ja teema pärast peaks igaüks ise teatrisse minema – see kümme liitrit bensiini, mis teatripilet maksab, võib ostmata jääda. Hea tahte märgina. Ja üleüldse oleks targem bussiga minna, sest saalist lahkudes võib tekkida tahe auto teatrimaja ette jätta. Ma vähemalt loodan, et mõnel tekib.

Autorikäekiri

Niisiis – asjast. Ojasoo-Semperi tandemil hakkab märgatavalt välja kujunema autorikäekiri. Kui Mati Undil liikusid tükist tükki punane valgus ja punane kangas, siis siin saab oma vältimatu laksu lavakas (tõsi, üpris varjatult, aga seda kujundlikumalt, teatrikooli sisseastumise kadalipu on läbi teinud kõik Baari-Birgitid ja Bussi-Borissid, nagu selgub), lava on catwalk publiku keskel, videoekraanid ja live-kaamera jne.

Need vormilised iseenesele pandud piirangud toimivad areaali landmarkidena. Või veel täpsemalt ehk isegi korporatiivse identiteedina, suisa logona. Visuaal ja lahendused annavad vaatevõtme. Ja see ei tähenda, et etteantud piirides tehakse ühtemoodi teatrit – vastupidi, seal saab seekord näha kiire karakteriloome tulevärki. Ja mitte pinnapealse, täpse hoopis.

Arvustuse juures oleval hinnetelehel on näha, et kahes kategoorias on punkte maha võetud. Põhjendan. Teiste osiste kohta räägivad viis tärni enda eest.

Üksindus saalis

Tekst. «Nafta!» on teatrijuhtide näidend. Algupärane tekst, mis (tundub, et) kanoniseeritult on fikseeritud ja lavalt kõlab. Ent. See tekst võiks ja saaks parem olla. Ehk on kõige rohkem ette heita dialoogile ja tekstograafilisele karakteriloomele selle kaudu.

Lavastuses joonistuvad küll välja tüübid, kelle vahel ja kelle sees näitlejad üpriski peadpööritava kiirusega hüplevad, aga sõnad, mida erinevad kodanikud lava peal räägivad, jäävad kohati liiga üheks ja samaks.

Süntaks, kõnerütm, parasiitsõnade puudumine näiteks, kohati liigselt kirjutatud keel on liialt sarnane. Seda just näitemängu esimeses, heas mõttes kaootilises osas. Mitte et tekst ise oleks väheatraktiivne ja mittenutikas, seda mitte.

Lugu jookseb tõrgeteta. Või õigemini, nende tõrgetega, mis siin olemuslikult ja vajadusena sisse on kirjutatud-lavastatud, aga keel on kohati lame.

Tõsi, teatris on sadu näiteid, kus ta veel mitu korda lamedam on, aga see pole siinkohal teema. Kui teater taotleb absoluuti, siis peavad ka hindajad seda nõudma.

Lavastus. Üheks Ojasoo-Semperi kaubamärgiks võiks pidada suhteliselt lõtva ja isepäist suhtumist kompositsiooni. Mis on ju hea ja tore – ainult «reegleid» rikkudes saab sündida kunst –, aga see on ka suhteliselt piiripealne mäng. Kui ikka pendel sellise hooga vasakule ära paneb, et oma algsele liikumismaale tagasi ei jõuagi, hakkab tervik kannatama.

«Nafta!» on sisuliselt kaheosaline tükk, mille esimeses pooles antakse meile teemast, olukorrast pilt. Ja teises mängitakse võimalik tulevikustsenaarium nihestatud võtmes läbi. Kui hüpoteetiline riäälitišõu. Lisades veel ka uue, riääliteid satiiriliselt ja kriitiliselt vaatava prisma ehk nurga. Mitte irvitava, vaid hoiatava. Kirjeldava.

Ühest küljest lisab see lavastusele muidugi puutepindu ja vürtsi, samas teisalt tunduks justkui uue, veel lavastamata lavastuse juurde kuuluvat. Vaidlemise koht. Aga häirima hakkas.

Ehk oleks pidanud selle pisut üle kahe tunni kestva teatritüki siiski ka füüsiliselt vaheajaga poolitama ja pooled eraldi raamidega iseeneses ja omavahel täpsemalt siduma. Vast poleks kahjuks tulnud.

Aga lõpustseen, järelemõtlemise koht, üksindus pilgeni täis saalis on muidugi võimas. Kuradi võimas. Lihtne ja võimas.

Uuslavastus

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper «Nafta!»

Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

Kunstnik Ene-Liis Semper

Tantsujuht Jüri Nael

Osades NO99 trupp

Esietendus 16. veebruaril teatris NO93

Arvamus

Timo Maran,
bioloog ja semiootik

Teatri NO99 lavastuses «Nafta!» on stseen, kus ellujäämismängu võitja saab autasuks klaasitäie naftat ning selle tänutundega ära joob. See kujund on tabav, arvestades, milline roll on fossiilsetel kütustel meie igapäevases aineringes.

Nafta on mis tahes plastikute ja sünteetiliste materjalide tootmise aluseks CD-plaatidest hambaharjadeni, samuti töötab naftakütustel pea kogu transport. Mis juhtub, kui see kõik ühel päeval kaob või, ütleme, kui naftatoodang väheneb kas või 20 protsenti?

Samas on üksikisikul väga raske midagi muuta. Nagu lavastusest ilmneb, on eesti inimene pangalaenu kaudu aastakümneteks seotud fossiilsete kütuste ammendamatust eeldava majandusmudeliga.

Sõltuvust tugevdavad raiskamisele suunatud ühiskondlikud normid, näiteks autode kultus, mida väljendatakse lavastuses selgesõnaliselt – kui autot ei ole, siis k . ei saa. Kui aga arvestatav hulk inimesi võtaks tõesti oma tarbimist piirata, oleks selle tagajärjed majandusele niisama ettearvamatud kui naftatootmise vähenemisel.

Seetõttu ei ole nafta ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo käsitluses niivõrd keskkonnaoht, vaid kogu ühiskonda haarav majanduslik, kultuuriline ja poliitiline probleemistik. Lavastus ise on hoogne, informatsioonitihe, vaimukas, kiirete teema- ja rollivahetustega.

Videoprojektsioonide kasutamine lisab tegevusele dünaamikat, näiteks loob nelja kägaras inimese filmimine laudkasti sees vaatajale eheda pildi võimalikest ruumioludest pärast fossiilsete kütuste lõppemist.

Pessimistliku üldtooniga loos mõjuvad valguskilluna luuletused Juhan Liivilt ja Jaan Kaplinskilt: «kusagil maailma äärel / saavad metsad taevaga kokku / sinine sinisega / ja üle kõige / lääne punane viir». See viib mõttele, et fossiilsete kütuste lõppemine võib kaasa tuua ka maailma lihtsustumise, virtuaalsete suhete ja väärtuste asendumise tegelikega.

Naftakriisijärgses maailmas poleks kellelgi vaja muretseda aruannete ja arhiivide pärast, kuna need köetakse sooja saamiseks lihtsalt ära. Tähelepanu jätkub toasoojale, lähedastele inimestele, vaikusele. Kui see lubab pääseda telesarjade, hüpermarketite ja bürokraatia diktaadist, saada taas inimeseks ja endaga kokku, siis vahest polegi ühe maailmamudeli kokkuvarisemine liiga kõrge hind.

NO99 teatri «Nafta!» ei jäta positiivsetele spekulatsioonidele aga kuigi palju ruumi. Nimelt ei ole need ilmselt teie, kes osutuvad valituks postapokalüptilisse reality show’sse. Ega ka kirjanikud, filosoofid, teadlased, oskustöölised. Pigem pääseb üks juhuslik kogum inimesi oma selle hetke oskuste, arusaamade ja käitumisnormidega.

Mida hakkavad nad peale, kui toas on korraga väga külm, transport ei tööta, telefonisidet ei ole ja pangaautomaat raha ei anna. Kas nad suudavad tegutseda kogukonnana või otsustavad, nagu lavastuses, ära süüa selle, kelle toiteväärtus on kõige suurem?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43