Müürsepp kooli pooleli jätmist ei kahetse Ainus korvpalli unelmateliigas NBAs mänginud eestlane Martin Müürsepp jõudis kooliteel patuga pooleks 11. klassini. Siis sai armastus lemmikala vastu lõplikult võitu ning 17-aastane noormees siirdus mängima Rootsi meistriliigasse. «Otsus sündis kerge südamega,» meenutab Müürsepp aastatetagust aega. «Eestis polnud mul kusagil mängida – Kalevisse veel ei mahtunud, üle jäid vaid Standardi ja Harju KEKi sugused meeskonnad. Isegi ema ei hakanud mind keelama ja vägisi kooli tagasi suruma.»Tegelikult viibis Müürsepp koolis lünklikult juba kahel eelmiselgi aastal. «Kuulusin Nõukogude Liidu noorte koondisse ning viibisin pidevalt treeninglaagrites. Kahe aastaga kogunes kuusteist kuupikkust äraolekut,» tõdeb Tallinna 49. keskkooli nimekirja kuulunud Müürsepp. «Õpetajad ei suhtunud sellesse kuigi hästi, soovitasid minna spordikooli. Arvan, et seegi poleks aidanud – laagrites olnuks ma ju ikkagi.» Aastaid tippklubides pallinud ning ränga tööga teenitud korraliku palgaga tuleviku kindlustanud Müürsepp tunnistab, et pole kunagist otsust kahetsenud ning nõustub väitega, et maailmapilt võib tal olla laiemgi kui mõnel kodukamarale jäänud usinal õppuril. «Minu ajal õpetati koolis igasugu kummalisi asju – näiteks Nõukogude riigi aluseid ning seda, et venelased olid igas asjas esimesed, käisid kuul ja leiutasid elektri,» räägib korvpallur muiates. Kuigi Müürsepp pole veel isaks saanud, usub ta, et oma lapsel soovitab ta kooli kindlasti lõpuni käia. «Kunagi ei tea, millal karjäär võib ootamatult katkeda. Siis võib hariduseta raskeks minna,» nendib ta. Tombakul ja Pütsepal nappis õpinguteks aega Põltsamaalt pärit Janek Tombak ja Kuremaal sirgunud Erki Pütsep jätsid kooli pooleli, sest 31-aastasi mehi kannustas suur soov teha karjääri jalgratturina. Põltsamaa põhikooli lõpetamise järel viis Tombak paberid sama linna ametikooli, kuid tema õpingud põllumajanduse erialal jäid üürikeseks. «Olen pärit vaesest perest ja käisin raha teenimiseks novembris kaks-kolm nädalat metsas tööl. Seejärel läksin kuuks ajaks treeninglaagrisse ja kui ma detsembri keskel kooli naasin, öeldi, et pean kahe päevaga kõik kontrolltööd järele tegema. See oli võimatu ja võtsin paberid välja,» meenutab Tombak, kelle püüdlused õhtukoolis järje peale saada ei kandnud samuti vilja. «Ma ei tundnud end koolis, kui välja arvata kehalise kasvatuse tund, mugavalt,» jätkab Tombak, kelle tunnistusel olid valdavalt «kõverikud». «Mulle meeldis matemaatikatund ning suure lugemuse tõttu sain kirjandite kirjutamisega hästi hakkama.» Belgias baseeruva meeskonda Mitsubishi/Jartazi kuuluv Tombak tunnistab, et 16-aastasena langetatud otsus tähendas tulevikku silmas pidades suurt riski. «Tundsin treeningutest suurt naudingut ja nägin endal ratturina tulevikku, kuid puudus garantii, et minust asja saab. Minu kohta hakati pärast seda tihti kasutama väljendit «isehakanud proff»,» räägib ta. Tombak toob näite, kuidas elukoolis talle tarkus paremini külge jäi kui koolipingis istudes. «Inglise keel oli mulle koolis õudne keemia. Et 17-aastaselt Prantsusmaa amatöörklubisse minnes kaaslastega suhelda, õppisin inglise keele vestmiku abil omal käel selgeks. Mõne aja pärast teise linna kolides seisin uue raskuse ees – kohalikud võõrkeeli ei rääkinud ja olin sunnitud prantsuse keele ära õppima,» kirjeldab Tombak ja lõpetab intervjuu jõulise avaldusega: «Ma ei häbene öelda, et mul keskharidust pole. Sellest hoolimata olen elus langetanud rohkem õigeid otsuseid.» Prantsusmaa tiimiga Bouygues Telecom Austraalias viibiv ja teisipäeval seal Tour Down Underit alustav Pütsep elab Jõgeva gümnaasiumi abituuriumis pooleli jätmist nii sügavalt üle, et ei tahtnud sel teemal avalikult rääkida, öeldes vaid: «Tuleb omad valikud teha ja alati pole see kerge.» Ratturi isa Vello Pütsepa sõnul langetas poeg otsuse raske südamega. «Erki proovis õhtukoolis paberi kätte saada, kuid sportimise kõrvalt nappis aega,» lisas Vello Pütsep. Kanepi ja Ani kavatsevad kooli lõpetada Eesti parimad naistennisistid Kaia Kanepi ja Maret Ani kuuluvad samuti sportlaste hulka, kel keskhariduse omandamine unarusse jäänud. Pärast karjääri lõppu on aga piigadel kavas koolitunnistus kätte saada. «Sport on nagu masinavärk, mis tõmbab sind oma hammasrataste vahele ja kui sulle seal meeldib, siis lahti enam ei saa,» selgitab Kaia Kanepi isa Jaak, miks tütrel tennis esikohal on. «Selle kõrvalt ei ole võimalik õppida. Ei taha teisi spordialasid halvustada, aga ma ei kujuta ette, kuidas saab kõrgkooli kõrvalt maailmameistriks tulla.» 22-aastane Kanepi kuulub Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi hingekirja. «Ta on kusagil 11. ja 12. klassi vahepeal, kuid õppimine praegu eriti ei liigu,» ütleb Jaak Kanepi. «Loodetavasti kunagi ta lõpetab ikka ära. Tennisistid lähevad varakult pensionile, küll siis jõuab õppida.» Maret Ani õppis Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi 11. klassis, kui tekkis võimalus minna Itaaliasse elama ja treenima ning nii jäigi kool pooleli. «Maret õppis neljadele-viitele, talle meeldis koolis käia,» meenutab tennisisti ema Mari Ani. «Kuid kahte asja polnud võimalik teha. Ta ei läinud sugugi kerge südamega – alguses võttis kõik õpikud kaasa, plaanis ära lõpetada, aga see osutus liiga raskeks.» «Ta oli esimesel korral seitse kuud järjest kodust ära, niimoodi ei saa ju koolis käia,» lisas ta. Ema kinnitusel on kuu lõpus 26. sünnipäeva pidav tütar otsusega rahul ning kavatseb kindlasti tulevikus kooli lõpetada. «Kas ta ka kõrgkooli läheb, näitab elu,» ütleb Mari Ani. «Selles suhtes on mu süda rahul, et ta loeb hästi palju, see harib.» Asmer istus õpikute taha viimases hädas Sel aastal BMW Sauberi vormelitiimi kolmanda piloodi kandidaadiks tõusnud Marko Asmeril jäi keskkool pooleli EBSi 11. klassi poole pealt, et siirduda Itaaliasse karti sõitma. «Marko oli juba lapsest peale autosõidust märksa enam huvitatud kui õppetööst,» sõnas tema isa Toivo Asmer. «Garaažis võis ta auto kallal nokitseda öö läbi ja ringrajalt saime ta suurte raskustega ära, aga õpikute taha istus viimases hädas.» «Kindlasti ta ei kahetse oma toonast otsust. Praegu on tal märksa suurem teadmistepagas kui mõnel teisel kõrgharidusega inimesel,» jätkas Asmer. «Briti vormel Fordi tiimi JLRi bossi Richard Deaniga oli neil toona jutuajamine ja tema ütles väga lihtsalt – kahte sinilindu te korraga püüda ei saa. Peate otsustama, kas tahate jõuda ala absoluutsesse tippu või saada haridus.» Klavan soovitab noortel võimaluse ära kasutada Eesti jalgpallikoondislased, Hollandi kõrgliigas profileiba teenivad Andres Oper ja Ragnar Klavan on pidanud sportlaskarjääri nimel haridusteel lõivu maksma. Sinisärkide poolehoidjate suuremaid lemmikuid Oper jättis toonase Tallinna Spordiinternaatkooli pooleli 11. klassis. Kerkrade Roda 30-aastast ründajat hästi tundvate inimeste sõnul oli Oper jalgpallist niivõrd suures vaimustuses, et ta ei tahtnud kuidagi koolipingis püsida, eelistades samal ajal murul nahkkera taga ajada. Valikut aitas langetada FC Flora islandlasest peatreeneri Teitur Thordarsoni otsus minna meeskonnaga detsembris neljaks kuuks Küprosele treeninglaagrisse. Üheksakümnendatel polnud aga keegi siinmail internetiõppest kuulnud. Umbes samamoodi on käinud ka kaheksa aastat noorema Klavani käsi. Tulnud 18-aastaselt Viljandist pealinna klubisse Flora, kasvas treeningkoormus tunduvalt ja Audentese spordikooli jõudis tulevikulootus nagu kuuvarjutus. «Tõusin kiiresti Flora põhikoosseisu ja kuulusin koondise kandidaatide ringi,» meenutab Klavan. «Aega röövis ka enne Oslo Vålerengasse siirdumist mitmetes välisklubides katsetel käimine. Selgitasin olukorda rahulikult vanematele ja otsus väga raskelt ei sündinud.» Eesti koondise poolkaitsja soovitab andekatel noortel, kelle ees terendavad samasugused võimalused, neist kümne küünega kinni haarata. «Ma ei kahetse, et kooli pooleli jätsin. Olen jalgpallis kaugele jõudnud ja areng kestab. Kooli tagasi saab ka sportlastee lõppedes minna. Võib-olla kasutan ka ise seda võimalust,» räägib Klavan. Vesik: jäin ilma sellest, mis raamatutes kirjas Pärnu Koidula gümnaasiumis õppinud rannavõrkpalluri Rivo Vesiku haridustee jäi pooleli kümnendas klassis. «Kool hakkas trennitegemist segama,» põhjendab Vesik. «Valmistusime juunioride koondisega maailmameistrivõistluste finaalturniiriks ja lisaks harjutasin kaks korda päevas Pärnu kõrgliiga meeskonnaga.» Vesik kinnitab, et teavitas oma otsusest kohe ka ema-isa, kuid ei mäleta nende reaktsiooni. «Ilmselt pole ükski lapsevanem sellise uudise üle rõõmus,» nendib Vesik. «Kohe pärast MMi käisin sõjaväes ära ja keskendusin seejärel spordile.» Koos Kristjan Kaisiga kahel viimasel MMil viienda koha pälvinud ja Pekingi olümpiale medalimõtetega mineva Vesiku sõnul olid tema tunnistusel valdavad koolipoisihinded. «Keka oli viis,» lisas ta. «Reaalained olid minu jaoks täiesti tume maa ja seetõttu tekkis käegalöömise meeleolu. Ainus võimalus positiivne hinne saada, oli kogu tekst pähe õppida.» End laisaks õpilaseks nimetav Vesik tundis end kodusemalt ajaloo- ja võõrkeeletundides. Ta suhtleb vabalt inglise ja vene keeles, tönkab saksa keelt ning saab mingil määral aru soome ja läti keelest. «Jäin ilma sellest, mis raamatutes kirjas, kuid puudust ma millestki ei tunne,» kinnitab 27-aastane sportlane. «Mind häiris, et õpilasi hinnatakse ühe mõõdupuu järgi. Igaühele pole geenidega antud säravat mõistust.» Vesik tunnistab, et on mõelnud keskharidust tõendava paberi omandamisest. «Mulle sobiks kõige paremini interneti teel õppimine,» märgib aastast poole välismaal treeninglaagrites ja võistlustel viibiv pallur. |
