Seda kõlavat mõttetust taoti meile pähe aastakümneid. Koos teadmisega, et «suur Lenin» oli üllas, hoolitsev, tark ja hea, ning ei tea mida veel. Küll oli vapper Volodja jätnud söömata roiskunud liha, küll oli muhe onu Lenin aidanud lastel asutada Puhaste Taldrikute Klubi, küll oli jällegi too Volodja aidanud õppimises järele kedagi maapoissi. Leninist oli kujundatud jumal-geenius, ja kui midagi oli valesti, siis mitte tema süül, vaid ikka ebatäiuslike surelike süül. Väga levinud olid arvamine, et kui Lenin oleks kauem elanud, siis poleks N Liidus nii palju õudusi toimunud ja elu oleks kulgenud mõistuspärasemalt.Blufitud saavutused
Küllap leidub nii arvajaid praegugi. Leitakse, et oli, mis oli, aga tark mees ta ikka oli. Ja kui keegi üritab seda seisukohta kahtluse alla panna, siis tabab teda samasugune pahameel kui seda, kes julgeb välja öelda, et N Liidu kosmonautikasaavutused olid osaliselt blufitud. Ent kui vaadata ajaloole kiretult, siis on Leninit raske targaks inimeseks pidada. Täpsemalt öeldes, siis tuleb tema vaieldamatult kõrgele intelligentsusele mingi teine koondnimetus leida. On teada, et Lenin luges kiiresti, taipas kiiresti, väljendus erakordselt tabavalt nii kõnes kui kirjas, oli arvukates asjades erakordselt läbinägelik, väga sugestiivne ja harukordse veenmisjõuga ning võimeline üsna kõrgetasemeliseks intrigeerimiseks. Kuid tark? Kas saab targaks nimetada inimest, kes fanaatilise kirega üritab ellu viia absurdset utoopiat, mille absurdsus oli ilmselge tuhandetele tema kaasaegsetele, kes polnud üldsegi nii kiire taibu, tabava ütlemise ega harukordse veenmisjõuga? Kuidas saab ettenägelikuks nimetada inimest, kes kirvemeetodil riigistas tööstuse ja oli siis rabatud ning häiritud bürokraatia «ootamatust» vohamisest? See on vaid üks näide. Kes viitsib Lenini ideedega veidigi tutvuda, näeb ise, et ettenägelikuks – vähemalt n-ö strateegilises mõttes – ei saa seda inimest kuidagi nimetada. Osav poliitik
Ilmselt võib teda aga nimetada heaks taktikuks. Teisiti polekski võimalik, sest Lenin tuli väga segastes oludes kogu Venemaa üllatuseks võimule, ja mis veel enam üllatas, jäi võimule püsima. See on ajalooline fakt. Võib-olla peaksime Leninit nimetama osavaks. Ta oli osav poliitik ja ideoloog. Peale selle et ta oli poliitik, oli ta muidugi ka inimene. Ajaloo suurkujude inimlikke külgi on viimastel aegadel võib-olla ületähtsustatud. Miljonite inimeste elu ja sajandite kulgu mõjutasid nad ju eelkõige oma poliitiliste ning mitte magamistoaotsustega. Kummatigi on inimeses kõik mingil moel seotud. Niisiis – kes ta väljaspool kabinetti ja tribüüni oli? Kindlasti mitte see pühak, kelleks ta hiljem Stalini ja veel hiljem Hruštšovi käsul maaliti. Ei, Lenin ei armastanud lapsi, lapsed hoopis ärritasid teda. Ta ei olnud suure empaatiavõimega, soojasüdameline inimene. Vastupidi, ta oli külm, küüniline ja igasuguse sentimentaalsuseta. Külm inimeste kannatuste suhtes, mitte aga revolutsiooni ja võitluse suhtes. Neisse suhtus ta seda suurema kirega. Inimesed olid vaid materjal. Kui Volgamaal 1891. aastal näljahäda puhkes, siis oli Lenin nälgijate abistamise vastu, seletades, et nälg on progressiivne nähtus, kuna see puhastab teed sotsialismile. Kättemaksuiha
Võiksime pidada seda rabavat avaldust 21-aastase «noore vihase mehe» ealiseks iseärasuseks, kui Lenin poleks samal moel arutlenud ja tegutsenud kogu elu. Leninit põhjalikult uurinud Richard Pipes (kelle suurepärane raamat «Kommunism» on eesti keeles saadaval) kirjutab eelkirjeldatud episoodi mainimise järel: «Samuti ei inspireerinud tema revolutsioonilist indu ka nägemus õiglasemast tulevikust. See põhines vihkamisel ja seda õhutas kättemaksuiha. Struve, kes 1890. aastail temaga koostööd tegi, kirjutas aastaid hiljem, et Lenini isiksuse peamine joon oli viha.» Oli rea saatuslike juhuste kokkusattumise tulemus, et see viha, millele liitus harukordne energia ja veenmisjõud, rakendus Marxi kõige jõledamate visioonide teenistusse. Kord juba täisvõimsuse saavutanud, valmistas see kuri geenius endale Stalini näol järeltulija, kes talle alla ei jäänud. On suur naiivsus kujutleda Stalinit Lenini ideede moonutaja või mahasalgajana. Lenin teadis suurepäraselt, kes või mis on Stalin, kui ta teda edutas ja tema kuritegusid vaikimisi või otsesõnu heaks kiitis. On muudki ebameeldivat. Näiteks pidas Lenin ohtralt armukesi, ja Krupskaja pidi sellega lihtsalt leppima. Ehk mõistis ta, et armukesed on Leninile rohkem tehniline küsimus. Tema südant ei võitnud neist ükski, sest südant täitsid võitlus ja töö, töö ja võitlus. Ning mõistagi eelmainitud viha, mille algmed ulatuvad aastaisse, mil noor Uljanov heideti välja Kaasani ülikoolist ja korralikust seltskonnast. Sellele mõjus oluliselt kaasa ka vend Aleksandri ülespoomine terroristina. Milleni see välja viib? Selleni, kuhu alati: alaväärsuskompleksini. Alaväärsustundest, mida ei talitse aus enesevaatlus, võrsub irratsionaalne kättemaksuiha. Kui siia liita veel erakordne poliitiku- ja publitsistiandekus, on tulemuseks ülimalt ohtlik inimene.
> Loe edasi |
