Tema esimene käik kasiinosse oli puhas juhus. Selle tundmatuks jääda sooviva mängusõltlase, nüüd juba mõnda aega kasiinodest eemale hoida suutnud mehe, kutsusid ühel ammusel õhtul kaasa lihtsalt sõbrad. «Dringid on kasiinos odavad,» kõlas sõprade põhiargument. Kasiino kujuneski nende kooskäimiskohaks.
Tundub tobe istuda kasiinos niisama, ilma õnne proovimata. Paarikümne žetooni ostmine ja õhtu jooksul ära kulutamine ei tee kedagi vaeseks. Nii väikeste summade puhul pole ju vahet, kas sa kaotad või võidad, mäng on mäng.«Siis, ühel maikuupäeval jäi mul bussi oodates liiga palju aega üle ja otsustasin kasiinos kohvi juua. Ning ühe mängu teha. Korraga nägin – endise 25 asemel on mul ees 25 000 krooni! Võit!» Eesti Hasartmängusõltlaste Ühingu juhatuse liikme Leonhard Puksa sõnul käib see tõesti just nii: esimene suurem võit tabab algajat mängijat tihti üsna ruttu. Kuid just võidurõõm ja sellest tärganud edasine hasart panebki aluse sõltuvusele. «Üheksal juhul kümnest on sõltuvus alguse saanud esimesest suurest võidust. See tuleb vahel nii järsku, et inimene ei ole aparaati veel õieti selgekski õppinud. See lööb mõistuse sõna otseses mõttes segamini.» Kõnealune mängurgi sisenes oma suurvõidu järel tavalisse mängijarutiini. Aeg-ajalt naeratas talle õnn ning mõnekümnetuhandesed võidud kordusid. Ent ükski neist summadest ei jäänud mehe taskusse pidama. Ühel hetkel avastas mees, et tal ei ole enam sentigi. «Olin kasiinos, raha otsas. Siis kõnetas mind järsku üks härrasmees ja pakkus laenu – 100 000 krooni.» Liiakasuvõtjad luuravad Kasiinodes oma ohvreid luuravad liiakasuvõtjad ei sõlmi «klientidega» kunagi kirjalikke laenulepinguid ega võta neid võlakirju, teab Puksa. See on aumeeste mäng, kus maksab sõna. Tõenäoliselt valivad liiakasuvõtjad mängureid, kellele pakkumisi teevad, hoolikalt ning uurivad eelnevalt nende tausta, varalist seisu ja võimalikke mõjutusvahendeid. «Umbropsu ei anna ju keegi laenu,» nendib mees. Ent hoolimata kirjalike jälgede puudumisest on reeglid selles mängus karmid. «Näiteks laenatud 100 000 krooni tuleb kuu aja pärast tagasi maksta 120 000 kroonina. Kui ei maksa, tõuseb summa 140 000 kroonini. Võib tõusta isegi miljoni ja 400 000 kroonini,» ütleb Puksa. Laenu pakkumiseks on samuti erinevaid tehnikaid. Sugugi mitte alati ei sekku abivalmis härrasmees. Vahel võib rahahädas mängur kasiinos «juhuslikult» tutvuda veetleva neiuga, kes mängurile kaasa tunneb ning nagu kogemata lahenduse välja pakub: ma tean, kellelt saaks laenata. Puksa sõnul on liiakasuvõtjad tegelikult samuti omamoodi mängurid, kelle mänguks on laenude andmine ja tagasinõudmine. Summad, mida laenatakse, võivad olla 100 000 kroonist nii palju väiksemad kui ka tunduvalt suuremad. «Miljon on siin väike summa,» usub Puksa. Ka liiakasuvõtjad võivad vahel oma rahast ilma jääda, kuid tõenäoliselt on nende riskid oluliselt väiksemad kui automaatidel mängijail.
Ühele teisele mehele pakuti ühes Tallinna kasiinos 250 000 krooni laenu. Seekord jäljendas tagasimaksuskeem moodsate krediitkaartide kuumaksete süsteemi: iga kuu tuli tasuda kümme protsenti summast ehk 25 000 krooni. Kuni maksed laekuvad, seni laenu põhisummat tagasi ei nõuta. Ent kui makse kas või päeva võrra hilineb, tuleb korraga tagastada kogu laen.
See mees leidis endas jõudu kasiinosõltuvusele vastu astuda. Ta võttis pangast korteri tagatisel laenu ning maksis sellega kinni liiakasuvõtjalt saadu. Nüüd on ta panga klient. Traagilised lahendused «Ent kujutlegem sellise mänguri olukorda, kellel niisugust võimalust ei ole,» sõnab Puksa. «Just nii tekivadki ületamatuna tunduvad võlad ning väljapääsmatud olukorrad. Enesetapumõtteid on mõelnud iga mängusõltlane, ehkki igaüks ei tee seda muidugi teoks.» Ent mõned teevad. 2004. aasta veebruaris poos end Tallinna Siselinna kalmistul üles 30-aastane Rein, kes oli mängusõltuvuse all kannatanud kaheksa aastat ja kulutanud automaatidele selle aja jooksul umbes miljon krooni. Temagi oli raha erinevatelt inimestelt kokku laenanud, selgus Reinu vapustatud isa jutust, kes hoiatuseks teistele juhtunu ajakirjanduses avalikustas. Reinu enesetapule eelnes kahe tema mängurist sõbra enesetapp ning ühe saladuslik kadumine. 2000. aasta novembris tulistas aga Tartus Barclay hotellis endale kuuli pähe Luunja valla majandusnõunik, kes oli oma mänguvõlgu kinni maksnud valla kassast võetud paarisaja tuhande krooniga. Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhataja professor Airi Värniku sõnul pole tehtud statistikat selle kohta, kui paljud enesetapjad on endalt elu võtnud just mängusõltuvuse tõttu. Hasartmängusõltuvuse uurimise ja võõrutamise instituudi projektijuht Pille-Riin Kaare sõnab, et enesetapumõtteid on tunnistanud umbes kolmandik patsientidest. Ent andmeid teame mõistagi vaid nende kohta, kes on ise instituuti pöördunud.
> Loe edasi |
