Mihhail Lotman selgitab Postimees Online'le oma Eesti-Vene telesillalt taandumise tagamaid: korraldajad rikkusid kõiki kokkuleppeid ning Eesti poolt sunniti pronksmehe küsimuse arutamise asemel sõna võtma hoopis tulevaste Eesti-vastaste sanktsioonide osas.

Kulturoloogina on mul ülimalt põnev jälgida, kuidas tekib üks müüt, ja osaleda selles protsessis mitte uurijana, vaid isegi kangelase rollis. On väidetud, et Tulviste ja Lotman lõid araks, nähes stuudios Klenskit ja Öist Vahtkonda või et nad ei tahtnud vaielda ebaintelligentsete inimestega jms.

Samal teemal: Eestlased lahkusid ärritunult venemeelselt telepalaganilt (214)

VIIMASED KOMMENTAARID None Drug Information,  Carisoprodol Online:    http://carisoprodol-li  n.kz.cx Juku K Mulle meeldis see  lause: "Intelligentse  inimese tunnuseks on  rääkida ükskõik  kellega". No nii, olen  ... Teised kommentaarid

Kõige huvitavamat versiooni kuulsin täna: eestlased ei osalenud telesillas Moskvaga, Moskva vastas sellega, et ei saatnud oma esindajaid läbirääkimistele Narva silla asjus. Tõepoolest naljakas, kuid vale ainult selles mõttes, et püüab luua kronoloogilis-kausaalse raamistiku: Tallinnas põhjus, Narvas tagajärg. Samas olen veendunud, et sündmused on omavahel seotud.

18. jaanuaril kutsus Peeter Tulviste mind koos Raivo Järviga osalema telesillas Moskvaga, teemaks pronksõdur ja sellega seonduvad probleemid. Ei olnud kindel, kas saan minna, sest samal ajal käis mul online intervjuu venekeelses Postimehes. Kuid veel enne selle lõppu teatati mulle, et ikka väga oleks vaja tulla: olukord on ülimalt pingeline.

Tormasingi kohale ja sattusin skandaali keskpunkti. Peeter oli juba riidesse pannud ja lahkumas, põhjuseks see, et saate korraldajad rikkusid kõiki kokkuleppeid, tema usalduslimiit oli ammendatud ning polnud mingit garantiid, et uusi üllatusi ei tule ning nagu hiljem selgus, oligi tal õigus.

Põhilised probleemid olid vastupidiselt kokkulepitule vaenulik publik Tallinna stuudios («tasakaaluks» oleks siis pidanud saatma venevastase publiku Moskvasse, nüüd aga olid eestivastaselt meelestatud mõlema poole stuudiod). Teiseks, kokku oli lepitud, et publik saates ei osale: saatejuht oli Tulvistele lubanud, et publik on neutraalne nagu tapeet, kuid stuudiosse jõudes märkas ta Klenski pooldajate käes raadiomikrofoni. Viimaseks piisaks sai teade, et tegemist pole otsesaatega, vaid lindistusega (otse-eeter läks küll Kaug-Itta ja Siberisse, Euroopasse aga pidi saade tulema «kergelt redigeeritult»).

Peeter lahkus ja asjaolusid arvestades poleks ka minu osalemine olnud sobilik. Loomulikult polnud asi selles, et Tulviste või mina oleksime kedagi kartnud või poleks tahtnud ebaintelligentsete inimestega vestelda: intelligentse inimese tunnuseks on võime rääkida ükskõik kellega. Nii jäingi koridori vaidlema ja sain teada mõndagi huvitavat. Muide, enamik noori osutus väga sümpaatseteks ja erksateks, ehkki täiesti desorienteeritud inimesteks. Kui neist kasvavad Eesti vaenlased, on see meie süü.

Kõige salakavalam osa ootas aga ees: selgus, et diskussiooni teema ei olnud sugugi Tõnismäe monumendi saatus ja selleteemaline dialoog, vaid Venemaa Eesti-vastaste majanduslike sanktsioonide vajalikkus. Põhiesineja, näitleja ja režissöör Nikita Mihhalkov ütles selgelt välja, et täiskasvanud inimestena saame me aru, et asi pole ühes või teises monumendis, vaid globaalses vandenõus Venemaa vastu, ning Venemaa saab sellele vastu seista oma energeetilist ressurssi relvana kasutades. Mis puudutab aga Eestit ja teisi Venemaa kääbusnaabreid, siis soovitas ta karu kõrval magades mitte rabeleda. Kuid karu kaissu pole me ju ise roninud.

Sanktsioonide teemal korraldati ka Moskva stuudios küsitlus. Selgus, et 100 osalejast 92 hääletasid sanktsioonide poolt (st sanktsioonide poolt oli pea kogu publik, vastu vaid mõned eksperdid).

Arvan, et sellises saates osalemine on viga. Ükskõik, mida Eesti pool ka ei ütleks («palun ärge kehtestage», «ammu vaja» või «mis siis ikka»), kasutataks seda Eesti vastu ära. Niisuguste küsimuste arutamises lihtsalt ei tohi osaleda.

Mul on tõesti kahju Raivo Järvist, kes oli saateks põhjalikult ette valmistunud ja kõneles väga hästi. Kuid tema sõnum ei jõudnud kohale: ta rääkis teisel teemal (vrd nt kommentaare venekeelses Postimehes, Venemaa blogides on kommentaarid mõistagi veel räigemad; asi pole nende niivõrd nende sisus, kuivõrd selles, et kirjutajad ei saanud Raivo jutust aru; teda on isegi mõnitatud halva vene keele pärast, mis – vene filoloogina võin kinnitada – on väga ebaõiglane).

Mis siis tegelikult toimus? Maksim Ševtšenko juhitud saade Sudite sami (nimetus on kahemõtteline: see võib tähendada nii «otsustage ise» kui ka «mõistke ise kohut») on alati suunatud Venemaa liberaalse intelligentsi vastu. Stuudiosse kutsutakse selle paar-kolm esindajat, samuti suurriikliku šovinismi positsioonidel seisvad eksperdid, kes koos publikuga mõnitavad saatejuhi aktiivsel suunamisel «venevaenuliku» ideoloogia väljendajaid.

Nii ka selles saates. Rünnaku all ei olnud ei Eesti saadik Marina Kaljurand ega riigikogu saadik Raivo Järvi – mis sa fašistidest ikka tahad, vaid nende Moskva käsilased, need vene intelligentsi esindajad, kes julgesid väita, et ka Eesti poolel võib selles vastasseisus olla teatud õigus.

Telesilla läbikukkumine on üks väike episood Eesti-vastases infosõjas, kuid see sõda väljub informatsioonilisest väljast. Näeme pikette ja rünnakuid Eesti saatkondade vastu ja pidevat survet transiidi ning energeetika suundadel. Ka Narva silla ehitamine võib langeda pronkssõduri ohvriks.

Toimetas PM Online