Lõppeva nädala neljapäeva õhtul Moskvas mööda Tverskajat (endine Gorki tänav) peatuspaiga poole rühkides sattusin pealt nägema üht hullumeelses liikluses nii tavalist väikest plekimõlkimist ning selles osalejate sõnavahetust konflikti lahendamisel. Üks sõimas teist tatarlaseks, teine vastas «prokljatõi estonets» ( eesti k neetud eestlane). Seejuures paistsid mõlemad olevat puhast verd venelased.

Samal teemal: Vene rünnak pronkssõduri kaitseks jätab Eesti külmaks

Ma ei tee sellistest asjadest numbrit, sest mul pole illusioone. Olen lugenud pakse raamatuid Vene ajaloost, kultuurist ja mentaliteedist, et mitte üllatuda teatud stereotüüpide elujõulisuse üle.

Ja arvatavasti, kui oleksin öelnud, et selle väikese konflikti tunnistaja ongi eestlane, ei oleks mind rünnatud, vaid oleksime kõik kolmekesi hakanud kiruma poliitikuid, kes meie rahvaste vahelised suhted nässu keeranud. Eesmärgiks ei ole ju kummaltki poolt teineteist segamata rahus elada, vaid riigi ja poliitiliste niiditõmbajate ambitsioonid.

Suure poliitika rataste vahele jäävad lõpuks ikka tavalised inimesed, ettevõtjad, teadlased, kultuuritegelased. Nemad maksavad kinni võimuideoloogide hetkehuvide hinna.

Kui samal päeval arutas Vene riigiduuma pool päeva nn pronksmehe kaasusega seoses Eestile rakendatavaid sanktsioone, mida õhtul kõik Venemaa infokanalid võimendasid, siis võib ju mõista europarlamendi liikme Tunne Kelami ametlikku pöördumist, milles ta nendib (tõsi, sama pingutatud retoorikaga nagu Vene riigiduumagi oma avalduses), et Venemaa ei põrka oma sihtide saavutamisel tagasi isegi kõige goebbelslikumate propagandavõtete ees.

Aga ometi siit, eestlasena Tverskaja perspektiivist lähtudes tundub see avaldus sõelaga vee kandmisena. Sakslase nime pruukimine mõjub adjektiivina iseäranis kurbiroonilisena kontekstis, kus Angela Merkel, valmistudes järjekordseks visiidiks Venemaale, kinnitab Vene-Saksa ja Euroopa Liidu – Venemaa strateegilist partnerlust.

Ei maksa ikka minna kaebama Brüsselisse, et meile tehakse liiga, kui me ise ei ole suutnud rahu teha oma minevikuga ega leidnud sobivat suhtlemismustrit Venemaaga. Praegune igatahes viib meid veel sügavamale rataste vahele. Võisin selles täiendavalt veenduda, vaadates üleeile siinselt 1. telekanalilt Nikita Mihhalkovi suurvenelikul soleerimisel toimunud nn vestlusringi.