Rein Raud, te ju ikka mäletate Ohmi seadust? Ei mäleta. Aga ma tean, kust seda järele vaadata.Kersti Kaljulaid avaldas meie lehes imestust, miks peetakse kultuurse inimese tunnuseks regulaarset teatriskäimist ja kirjanduse lugemist, kuid näiteks Ohmi seadust võib vabalt mitte mäletada. Tänapäeval on informatsiooni nii kohutavalt palju, et haritud inimese teadmiste hulk sisaldab järjest vähem fakte endid – millest suur osa on järjest lühema kehtivusajaga – ning järjest enam teavet selle kohta, kust infot hankida ja kuidas seda kriitiliselt analüüsida ning tõlgendada. Näiteks ei tea ma peast ka William Shakespeare`i sünni- ja surmadaatumit. Aga ma tean küll, kust ma selle paari minutiga teada saan. Ehkki humanitaarina ja maailmakirjandust aastaid õpetanud inimesena võiksin ju teada neid arve ka peast. See on mu meelest kivi meie koolihariduse kapsaaeda küll. Meie laste ajud täidetakse informatsiooniga, mida saab hõlpsasti järele vaadata, aga mitte tingimata alati ei ole neil seda oma elus tegelikult kuigi tihti tarvis. Kaljulaiu meelest soosib meie koolisüsteem ka seda, et ennekõike poisterahvad saavad võimaluse loobuda reaalteaduste õppimisest enne, kui neil saakski nende teaduste vastu huvi tekkida. Selle tagajärjel on liiga palju mehi, kes tegelevad õhuvõngutamisega – nagu ajakirjanikud –, selle asemel et ehitada sildu või maju. Võin nõustuda, et koolisüsteem soosib seda, et reaalteaduste vastu huvi ei teki. Ma tunnen üsna palju noori inimesi, üliõpilasi ja ka oma laste klassikaaslasi. Tean, et nende huvi reaalteaduste vastu on väiksem, kui see võiks olla. Samal ajal aga, kui oleme hakanud rääkima reaalteaduslikel teemadel, näiteks tõenäosusteooriast, kaoseteooriast ja muust sellisest, siis on neil selle valdkonna vastu huvi küll. Võiks järele mõelda selle üle, kuidas tuua arusaadaval kujul õpilasteni põnevaid ja atraktiivseid asju reaalteadustes, mis on maailmapildi jaoks olulised. Samuti on mitmed neist kurtnud, et näiteks koolimatemaatika ei anna oskusi, mis maailmas igal inimesel praktilises elus võiks vaja minna. Näiteks arusaamist maksudest, eelarvetest ja muust majandusega seotud matemaatikast. Aga väide, et vähene huvi reaalteaduste vastu põhjustab selle, et mehed ei taha õppida tootva töö erialasid – sellele ma vaidlen vastu. Mulle tundub, et üldse väga paljud mehed õpivad erialasid, mille vastu nad ei tunne olemuslikku huvi, lihtsalt selle tõttu, et nad arvavad, et nende erialade kaudu jõuab hõlpsamalt kõrge palga ja prestiižse tööni. Tean küll mitmeid juriste, kes on õppinud juurat, sest neid tõesti huvitab juriidiline mõtlemine, aga tean ka selliseid, kellele juura on olnud variant hästitasuva töö leidmiseks. Viga pole koolisüsteemis, vaid ühiskondlikus ametite hierarhias ja prestiiži jagunemises. Mulle jäi Kaljulaiu artiklist mulje, et tootva töö tegijad viivad ühiskonda edasi, samas kui humanitaarid on nagu õied – nad on ilusad, kuid neist pole suurt tolku. Mis teeb humanitaari kasulikuks? Vaidleksin vastu, et ainult tootva töö tegijad viivad ühiskonda edasi. Šveitsis ei pea ju keegi probleemiks, et neil on üle maailma kuulsad nii pangad kui kellad, ega pane ette, et tegeleks tulevikus ainult kellade, st tootmisega. Ühiskond peaks pigem olema nagu terviklik organism, kus on tasakaalus kõigi vajalike elualade esindajad. Nende proportsioon sõltub mingil määral ka ühiskonna eripärast. Näiteks võime oletada, et väga väikesel saarel elavas ühiskonnas võiks olla proportsionaalselt rohkem paadimehi kui kõrbes. Majandusajaloos on olnud suhteliselt korduv mudel, et tootvad tööd liiguvad metropoliseisuse saavutanud kohtadest välja. Seetõttu võivad mõnda liiki tootvad tööd osutuda umbteeks. Kui sama nööbi õmbleb samale särgile ette Rumeenia või Portugali rätsep sent madalama hinna eest, siis tootja üldiselt ei kõhkle oma tootmist mujale kolimast, mis jätaks suure hulga rätsepaid tööta. Samuti on humanitaaridel väga oluline funktsioon – nad hoolitsevad kogukonna eneseteadvuse eest. Omakeelne ja omakultuuriline ühiskond ei püsi ilma teatava hulga institutsioonideta ja kui meid ongi vähe, peaksime tundma pigem uhkust selle üle, et meil need institutsioonid olemas on. Me võime mujalt sisse tuua insener-tehnilist teadmist ja võib-olla isegi oletada, et välismaa teadlased võiksid tunda piisavat huvi meie looduse vastu, et selle uurimise töö meie eest ära teha, aga näiteks meie ajaloo ja meie ühiskonna analüüsi kõige täiega kellegi teise hooleks jätta me ei saa, kui ikka tahame täisväärtusliku kultuurikeskkonnana olemas olla. Isiklikult eelistaksin, et meie teadmistepilt oleks piisavalt mitmetahuline ja selle erinevad osad täiendaksid üksteist – seetõttu ei nõustu ma ka kuidagi mõnede teadlaste väitega, et kõik teadusressursid oleks tark koondada ühteainsasse valdkonda. Küll aga tuleb nõustuda, et kõrgtehnoloogiline, teadmismahukas ja reaalteaduste saavutustele tuginev tootmine peaks jõukamas ühiskonnas olema esindatud suurema proportsiooniga, kui ta on meil. Mõned ajad tagasi oli näiteks Eesti IT üle maailma kuulus – see on ju samuti tootmine.
> Loe edasi |
